Pesamuna päevahoidu?

Peaaegu igas peres jõuab varem või hiljem kätte aeg, kus vanem peab minema tööle ja silmatera sõimerühma. Mõnikord tekib vajadus päevahoiu järele juba lapse­ esimesel eluaastal. Kollektiivis kohanemise valusat­ teemat käsitleb Helsingi Ülikooli psühholoogiaprofessor Liisa Keltikangas-Järvinen oma raamatus­ „Väikelapse sotsiaalsus“, mis allakirjutanu tõlkes ja Koolibri väljaandena on olemas ka eesti keeles.­ Alljärgnevalt tutvustame soomlaste uuemaid seisukohti beebide päevahoiuvalmiduse asjus.

Turvaline kiindumus

Kiindumussuhtest sõltub lapse emotsionaalne, sotsiaalne ja intellektuaalne areng. Keltikangas-Järvineni sõnul väljendatakse eri kultuurides kiindumust isemoodi, aga vanus, mil seda osutama hakatakse, on igal pool sama. Umbes 7.–8. elukuuks saavutab mudilane arengutaseme, mis võimaldab eemal viibivat lähedast taga igatseda. Kui seni reageeris laps kiindumusobjektile enamasti siis, kui too oli ligidal, siis nüüdsest hakkab ta olulist inimest ka selle äraolekul aktiivselt otsima.

Siiani suhtus beebi vahetult ja kisaga olulise inimese lahkumisse, 7.–8. elukuul aga otsib ta tungivalt konkreetse inimese lähedust ning kui seda inimest pole kohal, tõrjub laps otsustavalt teiste täiskasvanute kontakteerumiskatseid.

Selles vanuses algab ka võõrastamine. Seni kui oma ema või isa on kohal, võib mudilane uuest inimesest isegi huvituda, aga kohe kui turvatunnet napib – kui omad lahku­vad –, tekitab võõra lähenemiskatse lapses vaid ahistus­tunnet. 9. elukuuks muutub ettevaatlikkus n-ö ametlikuks võõrastamiseks, mis osutab, et tita eristab emotsionaalselt tähtsaid lähedasi „ette­arva­matutest“ ehk võõrastest. Evolutsiooni­ kontekstis­ on see ju elutähtis: tundmatusse tuleb ala­ti ettevaatlikkusega suhtuda. Nii et selles vanuses last­ kollektiivi viia ei tasu – kohanemine osutub liiga valuliseks.

Mälestuspilt emmest

Teadlased kasutavad veel mõistet objekti püsivus. See tähendab võimet olla armastatud inimesest teadlik, hoida teda meeles ja mõtetes ka ajal, mil too on kuskil mujal. Soome teadlane toob näite, et kui paneme­ mingi mänguasja kuue kuu vanuse beebi silme alt ära, pole seda eset tema jaoks enam olemas. Kaheksakuune aga hakkab peidetud asja otsima. Samamoodi on armsa inimesega. Kui kiindumusobjekt „kaob“, satub 8–9kuune laps ahastusse.

Veidi vanem mudilane hakkab „objekti“, näiteks emme püsivusse juba uskuma. Arusaam, et inimesed jätkavad olemasolu, isegi kui neid pole näha, ongi kiindumussuhte keskne tegur. Abiks tuleb mälestus ehk fantaasiapilt lähedasest – see saab võimalikuks umbes 1,5 aasta vanuselt. Esialgu pole meenutus väga ere ja mudilane peab mälupilti pidevalt tugevdama. Keltikangas-Järvinen rõhutab, et kui lahusolek kestab liiga kaua, siis fantaasiapilt hägustub. Alla 1,5aastane laps muutub seetõttu peatselt rahutuks – ta ei mõista, kuhu palavalt armastatud inimene kadus, ja peagi järgneb hädakisa.

Kui vanust on rohkem kui 18 kuud, tuleb laps kurvastusega juba paremini toime. Ta tugevdab fantaasiapilti, küsides keset mängu kasvatajalt ema-isa kohta. Ja rahuneb, kui kuuleb, et nad mõlemad on täitsa alles, aga kuskil mujal – näiteks tööl. Seejärel kinnitab ta endale, et küllap nad tulevad oma lapsele ikkagi järele. Fantaasia tugevust võib hinnata selle põhjal, mitu tundi kulub, kuni laps hakkab vanemat taga nutma ja/või eemalolija kohta küsima.

Mahajäetustunne mõjutab kogu elu

Miks on nii tähtis arvestada lastesõime viidava lapse­ tundeküpsust? Psühholoogia­professor Liisa Keltikangas-Järvinen leiab, et lapse esimestel eluaastatel tehtud otsused tema päevahoidu panemise kohta­ kujundavad veel täiskasvanueaski ta paarisuhte kvaliteeti. Mudilaste vanemad mõtlevad harva nii kaugele ette, aga turvaline kiindumussuhe loob lapse hilisemate suhete baasi. Stabiilne lapsepõlv aitab täiskasvanuna­ säilitada pikaaegseid, läbi elu kestvaid paarisuhteid, võimaldab­ hinnata emotsionaalsete suhete püsi­vust ning kestust.

Ebakindlat kiindumussuhet kogenud inimene seevastu võib hakata ootama kaaslaselt liiga paljut või lausa võimatut. Keegi ei suuda pidevalt rahulolematut inimest väga kaua taluda, tema enda silmis aga muutub paarisuhe peagi halliks ning argiseks, sest kindlasti on kuskil keegi, kes suudaks ta ootusi paremini täita kui praegune „igav“ partner. Sellise inimese paarisuhte ootused on ebaõiglased: kaaslane peaks kogu aeg suutma toita tema ebakindlusest johtuvat emotsionaalset nälga.

Ta ei üritagi elus ettetulevaid konflikte ise lahendada, vaid pigem ootab, et keegi teeks seda alati ning pidevalt tema eest. Ja kuna ta ei taha olla mahajäetud, eemaldub ta pigem ise – lihtsalt igaks juhuks. Ta ei talu hülgamist, vaid hülgab ise.

Ülipüüdlikud curling-vanemad

Keltikangas-Järvinen valutab oma raamatus südant ka nn curling-vanemate pärast – need on ülipüüdlikud emad-isad, kes tahavad, et laps oleks vahetpidamata õnnelik. Psühholoogia­professor taunib küll kujutlust, et last kasvatavad üksnes raskused, mitte­ positiivsed kogemused, aga ka teine­ äärmus on halb. Kardetakse, et nn curling-vanemad tekitavad isekaid, suurushullustusega täiskasvanuid, kes pettumusi sugugi ei talu.

Autor rõhutab, et mingi aja peabki väikelaps elama n-ö normaalse suurushulluse uimas: ühel perioodil ta kujut­leb, et on maailma naba ehk imepära­seim tegelane üldse. Et kasvada tugevaks täiskasvanuks, peavad kõik lapsed teatud arenguetapil just nõnda tundma.

Mudilase suurushullustus hakkab taanduma poolteise aasta vanuses ja kaheaastase negativismi üheks põhjuseks on piirangute vastu põrkumine. Minapildi muutumine realistlikumaks toimub tasapisi järgmiste aastate jooksul, kuid positiivne enesehinnang eeldab varajases lapsepõlves kogetud tunnet, et ollakse parim.

Halvustavat mõistet „curling-vanem“ sobib kasutada lapsevanema kohta, kes ei suuda mudilase paha tunnet hetkekski taluda, vaid üritab seda kohe ja enne­tavaltki leevendada. Sellised vanemad rahuldavad lapse soove niipea, kui need tekivad. Paraku õpib siis laps, et paha tuju on tõhus manipuleerimise vahend. Tulemus on nukker: mudilane ei õpi taluma pettumusi ning beebiea suurushullustus võib kestma jäädagi. Seega on piir eluterve hellitamise ning curling-­vanemluse vahel habras.

Tülikas teine eluaasta

Vastuolulised tunded ning konfliktid­ iseseisvumispürgimuste ja abituse­ vahel kuuluvad teise eluaasta arengu­üles­anne­te hulka. See etapp on vanematele tülikas, vahel tekitab ka stressi. Teenuste saamist peab mudilane enesestmõistetavaks, võimalikku rahulolematust ilmutab ta kohe ning häälekalt. Nii mõnegi ema arvates oleks palju mõnusam minna tagasi palgatööle, selle asemel et olla kodus sellise nõudliku tegelasega, kes ei taipa ema suurt vaeva hinnata ega väärtustada.

Liiatigi märkavad vanemad, et võõra­ hoidjaga ei ilmuta laps kunagi sama­sugust kiuslikkust, rahul­olematust ega pahu­rust – jonnitakse ju vaid turvalise inimesega.­ Ebakindlates oludes (st uute inimeste läheduses) proovib laps olla hea ning märkamatu. Ta võib vaikides ühel kohal istuda või tardunult naeratada,­ üritades „ähvardavale“ tundmatule­ meeldida. See kõik võib jätta mulje, et lapsel ongi etem kasvada võõraste, mitte omade käe all ja et haritud hoidja mõjub mudilasele justkui paremini kui isiklikud vanemad. „Küllap on nad lasteaias nii professionaalsed, et teavad, kuidas lastega käituda,“ on vanema hea lohutus iseendale.

Soome teadlase arva­tes on see aga ohtlik tõlgendus, sest sel­line krambis laps kogeb tegelikult stressi. Kodus saabub pingelangus ja vanemad peavad siis ülevoolavaid emotsioone maandama.

Kui töö ei oota

Mida teha, kui emal on siiski hädasti­ vaja tööle minna? Keltikangas-Järvine­ni sõnul ei ole alla aastane laps küps suurde kollektiivi minekuks. Beebi ei taju veel aega ega jaksa meeles hoida lähedase kuju. Siiski tulevad kõne alla alternatiivid, näiteks väikerühm, perepäevahoid või ka hoidja. Jälgida tasub detaile. Kui näiteks väikelaps ei reageeri vanemate äraminekule ega naasmisele, pole tegu sugugi iseseisvuse ega varaküpsusega. See tõestab pigem, et lapse­vanem pole tema turvalisuse allikas.

Beebid ei reageeri lähedase lahkumisele­ ju automaatselt – enne peab emotsionaalne side kujunema piisavalt tugevaks. Seega ei osuta alla kaheaastase „täiuslik“ sõltumatus mitte tema iseseisvusele, vaid probleemidele.

Tasub mõelda ka sellele, et sõimeminek pole eraldumine ainult lapse seisukohast, vaid nõrgendab ka vanema rolli. Mõnikord suudab ema veenda nii ennast kui ka teisi, et lahusolek tuleb lapsele kasuks. Sellisel juhul on oht, et see vanem ei suuda oma last aidata ega toetada neis valusates emotsioonides, mida alla kolmeaastane tegelikult lahusoleku hetkedel kogeb.

Arengupsühholoogid on välja pak­ku­nud ka teoreetilise rusikareegli, kui kauaks võib vanem lapsest eemal olla, ilma et tekiks probleeme. Ent seda tohib rakendada ikka vaid hädavajadusel. Igapäevaelus tasub pigem järgida reeglit, et mida suurem on päevahoiurühm ja/või mida rohkem tunde nädalas on alla kolmeaastane laps vanemate mõjuväljast eemal, seda enam on arenguriske.

Kui kauaks võib lapse juurest puhkusele sõita?

Beebi vanus kuudes pluss kaks on tundide arv, millepikkust eemal­olekut oma lähedasest talub laps esimesel eluaastal probleemitult. Näiteks­ kuue kuu vanune tita kannatab välja ühekordse kuni kaheksa­tunnise lahusoleku. Loomulikult ei tähenda see, et last võib kõigiks tööpäevadeks rahumeeli hoidjaga jätta.

Lapse vanus aastates pluss kaks on päevade arv, mille pikkune lahusolek on ohutu alates 2. eluaastast. Näiteks kolmeaastane laps talub aeg-ajalt viie päeva pikkust lahusolekut, ilma et see ohustaks ta kiindumussuhet. Mis samuti ei tähenda, et seda võiks iga nädal rakendada.