Pettunud lapsevanem: tahtisme poest uude koju mööblit valida, kuid meil kästi lahkuda, sest meil oli kaasas turvatoolis olev beebi
(3)
Kolisime oma väikese perega just uude ridakasse pärast pooleaastat kodu valmimise ootamist. Uus elamine on veel pooltühi ja seetõttu seadsime esmaspäevasel õhtupoolikul koos mehe ja oma 9-kuuse pisipreiliga sammud mööblipoodidesse.
Oleme söögilaua otsingul olnud juba nädalakese. Raske on leida lauda ja toole, mis sobiks nii mõõtudelt, värvilt, kujult kui ka majanduslikult. Igatahes, jalutasime ühes mööblipoes ringi ja keskendusime mehega mööbli uurimisele. Äkki katkestas meid järsk naishääl, öeldes, et me ei tohi poes käruga jalutada. Olime mehega mõlemad šokis. Küsisime, et kuidas siis nii, mõeldes ise, et kuhu me siis paneme nüüd oma lapse? Selle peale teatas poeinimene, et kas me silti ei näinud, keelumärk ju suurelt ees, palun lahkuge poest! Ausalt, ma ei suutnud oma kõrvu uskuda, äkki see on nali mingi? Selgus, et nalja ta ei teinud.
Poes oli ruumi küll, me polnud sel mingi kobaka käruga, auto turvatoolil olid kerged rattad all lihtsalt. Me rallinud seal ringi ju! Me ju ei roniks turvahälli käruga vahedesse, kuhu ei mahu. Meie imestuse peale, et kuhu me siis lapse jätma peaksime, vastati, et no võtke siis laps sülle, kui vaja. Iga lapsevanem aga teab, et kui beebi on just magama jäämas, siis päris kindlasti pole tark mõte teda sel hetkel solgutama hakata.
Kõndisime tohutult pettunult minema. Tagantjärgi veel mõtlesin, et huvitav, kuidas siis liikumisraskustega inimesed seal peaksid ostma mööblit ja kas päästeameti seisukohalt on avarii korral väljapääsemine ikka piisavalt turvaline, kui juba pisikese käruga ei mahu vahekäikudesse?
Pean ütlema, et selline lapsevanemaid peletav situatsioon tekitas ikka tohutult pettumust. Kindlasti mängis selles suurt osa ka klienditeenindajapoolne suhtumine, mis ei olnud kaugeltki külalislahke. Mis seal siis ikka, eks pood kaotas lihtsalt kliendid. Samas, kui ongi selline reegel, et suurte vankritega (meil ei olnud muidugi suur vanker, aga keelusildi peal oli) ei tohi poodi minna, siis kas ei võiks personal noore pere suhtes lihtsalt pisut inimlikkust üles näidata, pakkudes näiteks, et kiigutab seni beebit, kuni ema-isa kiirelt mööblivalikule tiiru peale teevad. Muidugi ei saa selline asi olla kohustus, see oleks lihtsalt inimlik.
Kui keelatud, siis keelatud, aga miks ei võiks olla inimesed üksteisega pisut sõbralikumad ja viisakamad?
