Foto: Erakogu
Tabasin end eelmisel nädalal mõttelt, et isadus on mind päris märkimisväärselt pehmemaks muutnud. Ja ma ei räägi siinkohal suurenevast vöökohast, kuigi ka antud valdkonnas olen mõned aastad tagasi kindlasti paremaid päevi näinud. Nimelt olen märganud, et kogu maailma mured ja igasugused kurvad lood, mida jõulu eel erinevatest abivajajatest räägitakse, lähevad mulle korda rohkem kui eales varem.

Ma ei väida, et enne lapse saamist olin ma nüüd jääkülma südamega klassikaline macho-mees, kes hommikusöögiks mootoriõli jõi, seejärel garaaži autot putitama läks ning õhtuks kuuspaki õlut ära jõi ja valitsust kiruma hakkas. Olin ma ju ka enne lapse sündi pigem "loova inimese" väärtustega, kuid nüüd märkan aina enam, et kui kuskil jääb silma mõni lugu, kus üheks pooleks on laps, lapsevanem või isegi loom, kelle eluteele on tulnud mõni takistus, läheb minu süda härdaks ja silmad tahavad vägisi märjaks kiskuda.

Esimeseks näiteks nähtud "Pealtnägija" lugu koaaladest, kelle tervisele ja elukeskkonnale Austraaliat laastavad maastikutulekahjud suurt ohtu kujutavad. Loo lõpus toodi välja, mida kõike ka meie siin väikses Eestis selliste asjade vältimiseks ja ennetamiseks teha saaksime ning muidugi hakkasid ka ise tõsisemalt mõtlema sellele, millise keskkonna meie oma lastele ja tulevastele põlvedele pärandame. Kahtlemata on säärased probleemid teada olnud ka varem, aga paratamatult läheb see lugu veelgi rohkem korda, kui samal ajal vaatavad sulle otsa oma tütrekese kaks süütut silmakest, kellele ikka tulevikus kõige-kõige paremat tahaksid.

Teine näide on sellest, kui töö raames toimunud seminari käigus näidati meile kahte videot lastest, keda on ühel või teisel põhjusel taga kiusatud. Esimene lugu oli Downi sündroomiga väikesest poisist, kes löödi oma jalgpallitiimist välja, sest ta oli pisut agressiivne ega osanud oma tundeid sõnades väljendada. Teine lugu rääkis 10-aastasest tüdrukust, keda tema nahavärvi tõttu taga kiusati ning teistel lastel temaga mängimine keelati. Kuna mõlemad lapsed olid ühte- või teistpidi seotud kohaliku jalgpalliklubiga, kutsus see sama klubi need lapsed tutvuma nende meeskonnaga, kus siis väike poiss ja tüdruk said tutvuda enda iidolitega ja nad võeti tuhandete inimeste poolt väga soojalt vastu. Nii ütleski näiteks Downi sündroomiga poisi ema, et see, mida jalgpalliklubi tema poja heaks korraldas, osutus lõpuks väikese Woody elu parimaks päevaks.

Ja mida mina nende videote nägemise järel tegin? Pidin endalegi ootamatult võitlema sellega, et mitmekümne inimese ees mitte valjult nutma hakata, kuigi kurgu põhjast tahtsid delfiinihääled välja pääseda. Sama lugu on aeg-ajalt hommikul tööle minnes, kui sotsiaalmeedias või uudistes mõni lugu väikeste ilmakodanike kurvast saatusest silma jääb ja sina siis seal bussiistmel kahe niiske silmaga istud. Ma pole ise veel lõpuni aru saanud, miks mu keha (ja silmad) viimasel ajal nii reageerivad, aga üheks põhjuseks on kindlasti see, et isasüda hakkab ikka paratamatult mõtlema, et mis siis, kui minu enda lapsega midagi säärast juhtuks?

Teine põhjus, mille mu aju genereeris, on vast see, et kui emade puhul räägitakse palju emotsioonidest ja hormoonidest, mida rasedus, sünnitus ning lapsevanemaks saamine vallandavad, siis seda, kuidas samad sündmused isa ajukeemiat mõjutavad, ma eelnevalt väga uurinud polnud. Ja ega sellest vist väga palju kirjutatud pole ka. Kiire guugeldamine siiski näitas, et õnneks või kahjuks pole ma ainus hull ja neid, keda säärased "probleemid" valdavad, leidub veel. Nii et jah, ega siin polegi midagi muud teha, kui aktsepteerida, et nüüdsest olen ma natuke "pehmom" ja worst that can happen, on see, et Jõulutunnel ja muud säärased projektid saavad edaspidi minult pisut suurema tähelepanu. Samuti olen ma iga kell pigem see "pehmo", kelle jaoks tema tütre naeratus on maailma kõige armsam asi ja kes ei karda näidata oma tundeid, külvates oma last kallistuste ja armastustega pidevalt üle. Teine variant on muidugi see, et ootad ülikooli lõpuni, kui tütrele esimest korda vaikselt mühkad: "Noh, kallis ja tubli oled."

Meie tegemistel saad igapäevaselt silma peal hoida ka Instagramis ja Facebookis.

Allikas: Kuidas olla isa