PIHTIMUS | Ma vihkan emaks olemist, aga armastan oma last! On mul lubatud nii tunda?

Pole mingi uudis, et vastsündinu eest hoolitsemine on ülesanne, mis võib ka tugevamad meist panna meeleheitepisaraid valama. Üks viimse piirini kurnatud ema on aga magamatuse ja sünnitusjärgse depressiooni küüsis jõudnud lausa nii kaugele, et kahtleb, kas ta on üldse emaduseks loodud ning tunneb huvi, kas on ikka lubatud ennast nii tunda.

Tunnen end pahasti pelgalt sellele mõeldes, rääkimata välja ütlemisest — ma vihkan emaks olemist! Ärge valesti aru saage, ma armastan oma 3 kuu vanust tütart väga, ta on suurepärane beebi ja mul pole talle ainsatki etteheidet. Aga ma igatsen oma vana elu tagasi ja ma jälestan mõtet sellest, kuidas pean kõik oma järelejäänud aastad (või vähemalt 18 aastat jutti) pean arvestama pidevalt kellegi teise vajadustega.

See läheb kergemaks, ma tean. Seda on mulle miljon korda öeldud. Ma tean, et tütar hakkab minust üha vähem sõltuma, mida suuremaks kasvab ja iseseisvamaks saab. Olen kuulnud, et iga väikese asja pärast muretsemist jääb üha vähemaks ning et lõpuks ei vaja ta mind enam üldse. Kõik korrutavad, kuidas päevad mööduvad aeglaselt ja aastad kiiresti ja soovitavad iga sekundit väärtustada, kuna need ei tule enam iial tagasi. Eriti praegused, mil ta on vastsündinu. Aga ma tõesti vihkan, et pean iga ärkveloldud sekundi temaga tegelema — toitma, jalutama, mähkmeid vahetama, uinutama või lõbustama. Ma tahan tagasi aega, mil kõik oli paigas ja olin iseenda ülemus.

Kui aus olla, siis ma ei tahtnudki lapsi enne 30-aastaseks saamist. Siis aga hakkas mu loll bioloogiline kell tiksuma ning pärast seda, kui olime mehega kaks aastat ootele jääda proovinud, olin rasedaks jäädes väga õnnelik ja elevil. Hetkel, mil tütar sündis, tabas mind aga ootamatu tõdemus — mu endine elu on läbi! Ma ei saa sellest olukorrast enam kuidagi välja! Mis saab siis, kui ma üldse emaks ei sobigi?

Ilmselgelt kannatasin ma sünnitusjärgse depressiooni käes - mul pole vaja terapeuti selle diagnoosi panemiseks. Asja muudab aga hullemaks ka asjaolu, et mulle tundub, et mul pole lubatud ennast nii tunda. Ma võin küll oma mehega sellest ausalt rääkida, kuna ka temal on uue eluga kohanemisel raskusi. Aga kui ma vihjan seda isegi poole sõnaga kellelegi teisele ning nendin, et emadus ei seisne ainult päikesepaistes ja vikerkaartes, kohtan üldiselt kas ebamugavat vaikust või mingit tüüpilist mittemidagiütlevat vastust, mille sisuks on, et küll kõik korda saab.

Selle asemel tahaksin ma kogeda toetust ja julgustust ning kinnitust sellele, et ma pole koletis. Et olulisem on olla iseenda ja teiste vastu aus, kartmata hukkamõistu. Tahan tunda, et ma pole oma emotsioonide ja kahtlustega üksi, et keegi pole sellesse rolli sündinud, vaid sellesse kasvatakse ning kõigil on omad hirmud. Ma tõesti loodan, et kui beebiaeg korda mööda saab, hakkan ma emadusest rohkem rõõmu tundma. Seniks üritan ma aga iga päev oma imikut elus hoida ning hambad ristis tema eest parimal viisil hoolitseda. Asi pole selles, et ma ei armasta oma last. Ma lihtsalt pole oma uude rolli eriti kiindunud. Ja igaühel on vahel vaja auru välja lasta.

Allikas: Parents