"Üritasin olla nii abivalmis kui võimalik, aga ei teadnud ka täpselt, kuidas aidata: toetasin ja hoidsin lõbusat meeleolu üleval. Emotsionaalse paugu sain niikuinii! " jagab Robert kogemust. "Olin ju kogu aeg kõrval ja lõpus lõikasin nabanööri – see oli täiesti elumuutev kogemus. Paneb perspektiivid paika. Hakkad mõtlema, mida su enda vanemad on sinu jaoks teinud ja teevad. Sa nagu saaksid päranduse, millega kaasneb ka vastutus. See on lahe tunne! Teeb kohe kõik asjad tähtsamaks – teeb elu tähtsaks."

"Robi oli nagu elukutseline sünniabistaja, tõstis mind ja möllas minuga. Ma ei kujuta ette, et teda poleks olnud. Vahepeal läks asi päris kriitiliseks," ütleb kaasa Anna-Liisa.

"Mäletan, et mingi hetk olime ämmaemandate-arstidega kõik Anna-Liisa ümber ja karjusime umbes nii, et punni, punni, tuleb, tuleb – nagu mingil spordivõistlusel," jätkab Robert.

Loe, kuidas on läinud Robertil ja Anna-Liisal pereeluga kohandumine