Foto: Marily Rehk Foto: Marily Rehk
Lugesin läbi mõned teemapüstitused internetigruppides, kus nõrkemiseni väsinud imetavad emad on palunud soovitusi öiste imetamiste vähendamiseks - ja nad on saanud rohkelt halvakspanu. Süüdistusi. Süütunnet, et soovivad natuke rohkem magada. Mulle ei meeldi see ühiskonna surve, mis emadele on peale pandud. Et sa kas teed nii, või polegi mingi ema.

Mu kaks pisemat last sündisid 1 aasta ja 8 kuud vanusevahega. Kutt sai rinda täpselt aasta, millest 11 kuud ka öösiti, seda iga poolteise tunni järel. Tirtsu jäin ootama, kui veel Kutti imetasin ning tänaseks on temagi 9 kuud olnud ülihea öise isuga, ärkab iga tunni-kahe järel.

Ma olen enda arvates väga imetamismeelne inimene. Ma armastan seda lähedust, mis on imetava ema ja beebi vahel. Ma usun rinnapiima kasulikkusse ja sellessegi, et rinnapiima lõpuni asendada pole ühegi seguga võimalik. Ma tean, et sageli rinda nõudes ei palu laps vaid süüa, vaid ka lähedust. Selle kõige tõttu olen ma ka olnud nõus kaks aastat korraliku uneta elama. Mulle meeldib imetada. Väga meeldib.

Aga iga energia raugeb ja und ei saa lõputult edasi lükata ega ignoreerida. Uni on inimese põhivajadus ja tahan ma seda või mitte, siis minagi väsin.

Kel kaks järjest sündinud last, need enamasti teavad, et ka päeval magamine või hommikuti pikemalt suikumine ei ole variant.

Tükk aega saime Tirtsuga öised söömised sedasi toimima, et ta magas minu kõrval ning teda imetades jäime mõlemad magama. Kuniks ühel ööl ta otsustas, et kell 1-2 on söögipausi ajal hea aeg virguda, nii tunniks-kaheks. Hakata jutustama, roomama, ronima. See oli minu piir. Ma tundsin, et ma ei ole võimeline temaga öösiti üleval olema ja rõõmsat nägu tegema, kui tegelikkuses uni mind igast suunast murdis. Otsustasin, et pean öist imetamist vähendama. Mitte kardinaalselt sellest võõrutama, küll aga soovisin selle 7-8 korra pealt saada kahele korrale.

Korjasin oma jõuriismed kokku ja võtsin asja käsile. Ööd möödusid kussutamise, paitamise ja laulmise saatel. Venitasin igat toitmist, et öö peale jääks kaks toidupausi. Esimesed kolm ööd õnnestusid päris hästi — Tirts lasigi end magama silitada ja laulda. Kuniks tegi kannapöörde ja alates neljandast ööst enam ei lasknud. Tuli nutt ja protest, lõputud lohutamised, mille tõttu kahanesid minu unetunnid nelja tunnini öö kohta. Nädalaga ma murdusin ja andsin alla. Kogu projekt kukkus läbi ning mul on taas 7-8 korda öösiti sööv beebi. Ja vahel keset ööd paar tundi lalisev beebi.

Ma ei saavutanud soovitud tulemust, aga ma proovisin. Ma lähtusin oma lapsest — ma üritasin koostöös temaga asja reguleerida, mitte kellegi kolmandaga. Ta ei tulnud sellega kaasa ja ma otsustasin anda talle veel aega. Me kumbki ei saanud sellest nädalast mingit traumat, me leppisime teineteise iseärasustega ja paari kuu pärast proovime lihtsalt uuesti.

Aga! Siis läksin uurima, kuidas teised imetavad emad hakkama saavad ja pidin pikali kukkuma! Kui paljud on siiski saanud trauma! Trauma soovitustest. Lugesin läbi mõned teemapüstitused internetis, kus nõrkemiseni väsinud imetavad emad on palunud soovitusi öiste imetamiste vähendamiseks ning nad on saanud rohkelt pahakspanu. Süüdistusi. Süütunnet selle eest, et soovivad natuke rohkem magada. Selgub, et üheksakuuse lapse öise söömise reguleerimine ema tahtel on puhas kuritegu. Üldsus rõhub, et kui laps küsib rinda, siis ta vajab seda sel momendil. Kui ta teeb seda iga tund, siis see ongi tema vajadus. Ja on hea ema kohustus siis seda talle ka pakkuda.

Ma nõustun, et kui laps küsib, siis ta ka soovib ja vajab seda. Aga mis on ema vajadus? Loen kõikjalt kasvatusteemalisi soovitusi, et ka ema teetass peab täidetud olema, uni ja puhkus tagatud. Ma kirjutan sellest ka ise ajakirjaartikleid, kus julgustan emasid aega ka iseendale võtma, ise puhkama, ise rahulolev olema. Ning siis loen imetamise ja magamise kohta ning tundub, et see ikkagi pole see teetass, mis emal täidetud peaks saama.

Peaksin end süüdi tundma, et soovin rohkem magada. Ja juba tunnengi!

Mul on üks lähedane ülimalt armas, siiras ja beebimeelne tuttav kahe lapse ema. Ma ei kujuta ette, et üks inimene võiks rohkem kogu seda tutiplutit armastada ja ta otsaette on kleebutud beebisiniroosades värvides sildike “mul peaks olema neli last!”. Aga tal on kaks. Kui olen seda teemat ettevaatlikult puudutanud, vastab ta vaid üht — ta ei suudaks veel üks kord olla aasta aega magamata. Ta on suure unevajadusega ja magamatus murrab. Tunnistab, et kui keegi garanteeriks, et uus beebi magab hästi, teeks ta selle kõik hea meelega uuesti läbi. Kuid seda garantiid paraku pole.

Mina ei ole kõige suurema unevajadusega, ma pean päris pikalt kuuetunniste hakitud öödega vastu, kuid viimaks murdun minagi. Kas see on midagi, mille põhjal inimene peab tegema otsuse, kas perele sünnib veel üks laps või mitte? Ma ei arva nii.

Mulle ei meeldi see ühiskonna surve, mis emadele on peale pandud. Et sa kas käitud mingi normi järgi, või polegi mingi ema. Ma tahan olla hea ema ka siis, kui julgen tunnistada, et olen väsinud ja sooviksin, et Tirts ei ärkaks iga tunni-kahe järel. Tahaksin, et see oleks minu ja mu lapse vaheline asi, kus ma ei pea ühiskonnaga kokkuleppeid tegema.

Ma tahan öelda, et ärge lööge emasid nii kergekäeliselt risti lihtsalt seetõttu, et nende jõud magamatuse all raugeb. Ma oma tutvusringkonnas ei tea ühtegi ema, kes oleks valmis nui neljaks oma lapse imemisvajadusele ei ütlema. Küll aga selliseid, kes selle suure süütunde tõttu ei julge öist söötmist grammivõrdki piirata. Kartes lapse vaimsele tervisele igavese jälje jätta. Tegelikult aga on ju palju beebisid, kes on valmis väga pisikese suunamise peale valmis oma rütmi muutma ja nii saavad rohkem magada nii ema kui laps. Nagu näha, siis minu beebi nende hulka ei kuulu, aga tean selliseid beebisid küll. Las see ema siis võtab omale selle võimaluse ja proovib!

Imetamine on püha. Ja ilus. Ja kasulik. Aga see on kohati ka kurnav. Prooviks seda kõike siiski võimaluse piires nautida!