Erakogu
Tead neid idüllilisi postitusi, mis iga päev su Facebooki ja Instagrami seinale jooksevad? Needsamad, kus emad-isad oma lastega “igavust peletavad” ja kõiksugu harivaid, üdini nunnusid ja ilusaid asju korda saadavad. Needsamad, mis sind süüd panevad tundma, et kuidas sina ei jõua — kuidas sinul alati õhtu käes on enne, kui hingatagi jõuaksid, kui teised kõik jõuavad?

Needsamad, mille nimel pingutad, et oma töö saaks tehtud, pesud pestud, toit valmistatud, et siis ka natuke hea ema olla? Ja kui lõpuks võtadki need tegevused ette, siis need jooksevad lihtsalt rappa — oled veel rohkem ärritunud, kui enne nende tegemist. Lapsed jonnivad veelgi rohkem.

Siin on tõde!

Ma võiksin oma ideaalset päeva kirjeldada selle vasakpoolse pildiga. Lapsed istuvad koos, naeratused näol, meisterdavad midagi hästi ideaalset ja absoluutselt kaunist. Milline idüll! Halloo, isegi nende jalad on õiges isteasendis — nagu korralikel lastel ikka.

Aga ma võin oma päeva kirjeldada ka parempoolse pildiga. See on tehtud nii kolm minutit pärast vasakpoolset.

Erakogu

Ma võin pikemalt arvutamata öelda, et selle vasakpoolsel pildil toimuva ettevalmistus kestis mul julgelt kauem, kui see tegevus ise. Otsisin välja paberid, joonistasin mõlemale lapsele ilusa liblika. Tõin värvilised paberid, lõikusin neist erikujulisi tükikesi, pistsin Kutile liimipulga kätte ja jäin ootama, kuidas nad nüüd pool tundi ideaalsete lastena kleebivad ja kaunistavad neid liblikaid, sest kõik lapsed ju teeksid seda. Ainult nii olen ma ideaalne ema, kui minugi lapsed nüüd kleebivad ja naudivad. Lausa kõik naudime!

Reaalsus on see, et Kutt viitsis neid pagana tükikesi kleepida vast kaks minutit, siis sai aru, et palju lõbusam on näpp liimiseks teha ja sellega Tirtsul üle särgi tõmmata. Uuesti ja uuesti. Ja vahelduvalt siis see liimine sõrm hoopis õele suhu pista, sest viimane lasi sedagi endale teha. Tirtsu liblikal on tegelikult pooled paberikesed minu kleebitud, sest ma proovisin temas huvi tekitada. “Näeeee, vaata kui tore! Tee sina ka!“ — tegigi, pani paar tükki ja siis tahtis sülle. Suunasin teda kogu aeg töö juurde tagasi, kuid ta ei võtnud vedu. Lõpuks hakkas haleda häälega nutma, et kaua ma kavatsen teda kiusata ometi. Kutt otsustas, et temalegi aitas ja võttis hoopis raamatu. Liimipulga pidin kähku käest võtma, sest teate isegi, mis muidu raamatust oleks saanud.

Kui see kõik tehtud ja pildistatud — ikka mälestuseks, kui tore meil kõigil oli ja kui kena kunst sest sai, viskasin potti purgisupi, sest lõuna hakkas kätte jõudma ja mul ei olnud enam aega midagi korralikumat valmistada. Tõstsin kausid ette, Tirts sõi ja läks magama, aga Kutt teatas, et tema sellist jama ei kavatsegi süüa. Proovisin teda veenda, kuid ta jäi endale kindlaks. Ma ärritusin, võtsin lapse ja viisin näljasena voodisse. Viis minutit hiljem ta palus, et ehk võib ikka oma supi ära süüa. Lubasin. Kas ja mida see talle õpetas, ma ei tea. Ja hetkel ei huvita ka — peaasi, et praeguseks mõlemad magavad ja ma saan aega rahunemiseks.

Ahsoo ja hommikul selgus, et Preili pole oma vene keelt pea kaks nädalat viitsinud õppida. Ütlesin talle, et vaadaku need nüüd kiirelt üle, sest kavatsen väikeste lõunaune ajal kogu materjali üle kontrollida. Jah, päris kindlasti on see hetkel viimane asi, mida ma teha tahan või teen. Kas ja mida see talle õpetab, ma ei tea. Ja hetkel ei huvita ka.

Aga muidu on väga kõik hästi.