Foto: Pixabay
"Opisaali läbi oma poolkinniste silmade vaadates oli täpselt selline kõhe tunne, nagu kohe tuleks Luna ja Marion mind elundidoonorlusega tegelevate pättide käest päästma," kirjeldab blogija Maris Kurvits ehk Suhkruprintsess oma tütre sünnile järgenenud tunde ja operatsiooni.

Peale kõiki neid paanikahoogusid, märatsemisi, karjeid ja higistamist tundsin 9. augusti öösel kell 00.37 maailma ilusamat kergendustunnet. Seda tunnet, et maailma suurim raskus libiseb minust välja ning maailma täiuslikum uus beebi pannakse mu rinnale. Ma ei nutnud, nagu arvasin. Ma olin lihtsalt täiesti läbi iga oma keharakuga. Ma aina vaatasin Suhkrutükki oma rinnal ja mõtlesin, et lõpuks on see läbi! Beebi oli ideaalne ja kui soe! Isegi ta nutt oli nii armas! Minu ja Elmari päris oma beebi! Tehtud! Ta on meiega! See hetk on tegelikult täiesti kirjeldamatu.

Kujuta ette, et sa oled üheksa kuud kasvatanud kõhus pisikest inimest. Ta on aina kasvanud, muutunud aktiivsemaks, liigutanud palju. Terve selle aja aga sul pole aimugi, milline ta on. Esimese lapse puhul tundub veel eriti uskumatu, et seal on päris inimene. Ja kui ta ühel hetkel peale tunde ja tunde ootamist, valusid ja presse rinnale pannakse. Seda hetke ei ole võimalik kirjeldada. See on uskumatu!

Samal ajal kui mina ja Elmar vaatasime seda pisikest täiuslikkust muu rinnal teki sees, ei olnud kogu asi lõppenud. Minu alumist korrust pidi hakkama kokku lappima. Siinkohal muigan korraks selle ütluse peale, et "laiade puusadega naistel on hea lebo sünnitada, laps mahub kenasti välja." Kui ämmakas oli proovinud juba pool tundi mind lappida, tundus mulle, et miskit on valesti. Ta kutsus arsti asja vaatama. Arst omakorda kutsus üsna pea doktori. Viimane ütles kindlalt ja üsna kiiresti, et operatsioonile minek. Õmmelda polnud vaja ainult välimisi rebendeid, vaid sünnituse käigus oli miskit rebenenud ka küskil kaugemal, kuhu sünnitustoas ligi ei pääsetud.

Nii mind siis pandi teisele voodile, ümber mitu arsti. Üks neist pani mulle keisrilõike doosi epiduraali veel juurde. Opisaali sõit oli täpselt nagu filmis: mina täiesti söömata ja väsinud, silmad pooleldi kinni ja nägin vaid kiirelt mööduvaid laetulesid. Aru ei saanud ma sel hetkel midagi - kus ma olen? kaua midagi toimunud oli? Ajataju oli suur null. Opisaali läbi oma poolkinniste silmade vaadates oli täpselt selline kõhe tunne, nagu kohe tuleks Luna ja Marion mind elundidoonorlusega tegelevate pättide käest päästma. Noh, ruum täis maskides ja mütsides arste, suur opitoale omane laetuli, voodi selle all jne.

Minu viimatine operatsioon oli algklassides pimesoolega, seega oli sõna "opp" suht hirmus. Kohale jõudes pandi mind õmblemiseks valmis. Ise ma kuidagi kaasa aidata ei saanud, sest alakeha oli mul täiesti tundetu. Jalad pandi mul põhimõtteliselt lae poole püsti ja rihmadega kinni. Jalgade otsa veel mustad kilekotid. Käed pidin kõrvale sirgu panema ja ka need seoti rihmadega kinni. Terve õmblemise aja ma unelesin ja ei tajunud üldse, mis toimub või kui kaua on toimunud. Arstid tegid vahepeal omavahel nalja ja ilmselt mõtetes muigasin nendega kaasa. Lõpuks tõsteti mind kokkulapituna uude voodisse ja sõidutati intensiivi. Kell oli siis natuke vähem kui kolm öösel, täpselt ma enam ei mäletagi. Üsna pea jõudis minu juurde ka Elmar koos kottide ja meie beebiga. Seni oli Elmar sünnitustoas Suhkrutükiga kvaliteetaega nautinud. Pisikest kaaluti ja mõõdeti ning pandi riidesse.

Sellega siin lõppebki minu sünnituslugu, mis oli hoopis miljon korda teistmoodi, kui ma olin oodanud. Ma mõtlesin alati, et ette muretseda ma ei taha ja küll kõik läheb nii, nagu peab minema. Ju siis nii pidi minema. Öeldakse ju, et lapsed tulevad vanematele siia ellu midagi õpetama. Meie oma on minule kui maailma kärsitumale inimesele kindlasti õpetanud kannatlikkust. Kannatlikkust esilekutsumisega, kannatlikkust järgnevate päevadega haiglas, enda paranemisega jne. Kõigile, kellel sünnitus veel ees on, tahan ma tegelikult soovitada ikkagist mitte muretseda ja minna vooluga kaasa. Kõigile, kes on sünnitanud - te olete imelised!

Millised olid need mitu päeva kestnud kannatused, mis lapse sünnile eelnesid, saad lugeda Suhkruprintsessi blogist!