Karoliin (29) pani tütre Elise esimest korda poti kohale, kui too oli vaid kahekuune. “Oleksin võibolla varemgi proovinud, aga parajasti­ ­saime oma elurütmi paika ning tundsin, et nüüd on piisavalt energiat seda teha,” ütleb ta.

Kuid miks üldse nii vara alustati? “See tuli n-ö isiklikust kogemusest: minu ema sai mind igapäevaselt mähkmevabaks juba seitsmekuuselt. Mähe oli mul siis igaks juhuks vaid pikematel sõitudel ja külaskäikudel,” põhjendab Karoliin.

Varajane potitamine

Oma beebi esimesest potitamisest naine midagi ei oodanud ega lootnud. “Hoidsin teda lihtsalt pärast magamist minuti-paar poti kohal, et ta pisut harjuks,” selgitab Karoliin. “Kui ta sealt ära tõstsin, oli minu üllatuseks piss potis!”

Nii hakkas ema paar korda päevas pisipiigat poti kohale panema ja üle poolte kordadest õnnestus sinna ka midagi saada. “Ma pole kunagi pidanud Eliset poti kohal hoidma üle paari minuti. Ta kannab küll mähkmeid ka, kuid päevas kulub neid umbes kolm ja need pole vahepeal eriti täiski saanud,” nendib Karoliin.

Nüüd, kui Elise on viiekuune, tuleb ema sõnul tütrel päevas seitse pissi potti, mõnikord rohkemgi. Õnnestumisi on 90 protsenti. “Kui esialgu oli pissi potti püüdmine õnnemäng, siis nüüd annab preili ise nutuga hädast märku ja nii kui potitatud saab, rahuneb maha,” on Karoliin rahul. Number kahega on natuke keerulisem, see on õnnestunud potti püüda korra.

Esialgu tuli last meelitada “pss-pss” häälitsustega, nüüd pole selleks enam vajadust. Elisel on küll muusikaga pott, aga patareisid pole vanemad sinna sisse ostnud. “Küll kiidan last iga kord, kui asi õnnestub. Preilile meeldib potitamine algusest peale ja ma leian, et oli õige otsus harjutamist nii vara alustada,” võtab Karoliin selle loo kokku.

MILLAL LAPS POTILE PANNA?

Last võib harjutada potile alates ajast, kui ta iseseisvalt istub.
Pissita last alati enne ja pärast und, enne õue minekut ja pärast sealt tulekut.
Jälgi, kuidas laps käitub, kui tal pissihäda on. Selle järgi õpid teda õigel hetkel potile panema.

Sugu loeb?

Diana Nurme (25) meenutab, et esiklast Georgi (3) oli üksjagu keeru­line potile saada. “Alustasime, kui ta hakkas ise istuma – pooleaastaselt. Passisin peale, millal tal pissihäda on ja kuidas ta siis käitub. Umbes iga 15 minuti järel tõstsin ta potile. Vahel õnnestus sinna midagi saada, vahel mitte,” räägib naine. Kui piss tuli potti, sai poja emalt muidugi kiita.

Üheksakuuselt hakkas laps aga paaniliselt potti kartma. “Siis me ka ei sundinud teda ja pott oli vahepeal lausa ära peidetud,” möönab Diana. “Kui poeg oli pooleteise­aastane, alustasin uuesti. Ja jooksin kolm kuud tal potiga järel. Ta ei olnud kunagi nõus potile istudes pissi­ma, alati pissis seistes.”

Suvel võttis ema mähku täitsa ära, nii päeval kui öösel. Selleks ajaks tegi poiss päeval kõik pissid potti. Kaks ööd olid pissid voodis, pärast seda hakkas ta ka öösel ärkama ja potil käima. “Nüüd on poiss pea kolmene ja juba üle aasta mähkuvaba. Oli keeru­line, aga hakkama saime,” märgib Diana.

Diana teine laps Gerta saab kohe aastaseks. Temagi harjutamist alustas ema ajast, kui tütar hakkas ise istuma – viiekuuselt. “Praegu on ta päeval juba potisõber. Mähkut kannab ainult öösiti ja õues. Varsti võtan selle täitsa ära,” kiidab Diana. “Suvi on hea aeg potile harjutada.”

Diana ütleb omast kogemusest, et tüdruku ja poisi potile saamisel on suur vahe. “Tüdruk kannatab palju rohkem. Pojal oli pissimise vahe 15–30 minutit, tütrel 30 minutit kuni isegi 2 tundi. Päevaunede ajal tütar ei pissi, öösel maksimum kord. Pojal vahetasin öösel kaks korda mähkut, sest see sai täis,” seletab ta. “Teise hädaga oli pojal samuti raskem. Küsis potile alles siis, kui juba tuli. Aga kaheaastaselt ja paar kuud peale oli tal potil kakaminegi selge. Tüdrukuga oli vastupidi, see oli esimesena käpas.”

Poisid las istuvad!

Kuigi mõned vanemad soovitavad poegi kiirelt püsti pissima harjutada (õige mees seda tehes ei istu!), siis selleks pole küll vajadust. Esiteks, istudes urineerides tühjeneb põis paremini. Teiseks, püsti pissimine on meestel vaid sotsiaalne komme, mis on muide rahvuseti erinev. Paljudes Euroopa maades urineerivad mehed istudes, muu hulgas hügieenilistel kaalutlustel. Kui sundida väikest poissi püsti pissima, võib ta hakata seda pikaks ajaks edasi lükkama või põit ebapiisavalt tühjendama – ja siis on ka põieprobleemid ja voodi­märgamine kerged tekkima.

Ämmaemand ja üleriigilise ämmaemanda nõuandetelefoni tegevjuht Liina Normet kinnitab, et väikestel poistel on koordinatsioonigagi suured probleemid, seega on neil potil istuda oluliselt lihtsam. Hiljem, kui laps ise tahab, võib ta muidugi ka püsti pissida.

Eri riikides suhtutakse potitamisvanusesse väga erinevalt. Näiteks USAs on levinud komme, et alla kolmeaastaseid lapsi potile ei õpetata. Liina Normet tõdeb, et kõige lihtsam on potitreening edukalt läbida 1,5–2aastaselt. Vajadust pissida ja soolt tühjendada hakkavad lapsed tunnetama umbes aastavanusest alates. Kuid mänguliselt potiga tutvust teha võiks varem.

Päris varase potitamise kohta on seisukohad­ erinevad. Ühelt poolt on viimasel ajal popp last päris pisikesena potile harjutada, teisalt on välisajakirjanduses toodud seoseid liiga varase potitamise ja põiepõletiku vahel. Normet sellisesse seosesse ei usu, kuid möönab, et pott peaks kindlasti olema puhas, et vältida bakterite levikut ja nende sattumist suguelunditele.

“Kahju võib teha lapse liiga vara potile istuma panek juhul, kui ta pole veel arenguliselt valmis istuma,” ütleb Normet. Ta julgustab, et kui emal-isal on jaksu ja soovi, võib potitreeninguga alustada juba paarikuuselt, aga sel juhul last näiteks kraanikausi kohal kätel hoides.

Tähtis rutiin

Mida varem potitamisele mõelda, seda paremini õpib vanem tundma, kuidas laps käitub, kui pissi- või kakahäda peal. Normet soovitab, et poti võiks vannituppa osta juba siis, kui tita on mõnekuune. Nii on see algusest peale tuttav.

Otseselt potile istuma saab last panna ajast, kui ta on võimeline ise istuma ja potilt tõusma, rõhutab Normet. Ja algul ei tohiks teda jätta­ sinna pikaks ajaks. “Mida varem potitamist alustada, seda kauem potitreening kestab, kuid vanuseliselt on siiski võimalik saavutada tulemus siis varem,” ütleb ta.

Kõige olulisem potitrenni juures on harjumus, toonitab Normet. Kui laps pole nädalaga kordagi midagi­ potti teinud, ei maksa käega lüüa, vaid rahulikult ja pinge­vabalt jätkata. Lapsed on matkijad ja seega võib neile ka ette näidata, kuidas potil käia. Eriti hea, kui seda teeb õde või vend. Mõnele lapsele mõjub, kui potile pannes teha näiteks “psssss”, või avada vee­kraan, et ta jooksva vee häält kuuleks.

Sundida ei tohi

“Suurim viga on last potile sundida,” hoiatab Normet. See tekitab pahameelt, trotsi ja hirmu. Pigem leida lõbusaid tegevusi, mida ainult potil olles tehakse.

Kommi iga potti saadud pissi eest pakkuda­ pole hea mõte, kuid lapsed tahavad mõistagi­ tunnustust – seega kalli või pai ja kiitus on õnnestumise korral omal kohal. Normet soovitab: “Kaasake laps kogu protsessi ja laske tal aidata pärast potti tühjendada ja pesta.” Ka vanemad ise peaksid olema järjepidevad – kui lapsevanem mõnel päeval ei viitsi last potile panna või minnakse reisile, kus kasutatakse ainult mähkmeid, ei saagi suurt edu oodata.

Kui laps suhtub potitamisse rõõmsalt ja tuleb asjaga kaasa, võib proovida juba päevased mähkmed ära jätta, eriti suvel. Mähkmetes lapsel ei teki märga tunnet, mis kaasneb pissi tulekuga, seega pole mähkmeid kandes potitrenn eriti tõhus. Küll võib võtta appi harjutuspüksid, mis ei lase pissil päris maha siriseda, kuid samas lähevad niiskeks. Millal pisike aga päris kuivaks saab, sõltub lapsest.

Tahtele alluva kontrolli põie tühjenemise üle saavutavad lapsed eri vanuses. Neljanda eluaastani ei peeta öist voodimärgamist veel probleemiks. Eelkooliealistelgi on mõningased öised allapissimised tavalised. Ent kui nelja-viieaastane laps pidevalt alla pissib, peaks nõu pidama perearstiga.

Artikkel ilmus ajakirjas Pere ja Kodu