Foto on illustreeriv Foto: Unsplash
Me saime oma pätsikese, oma marakrati, lõpuks kätte! Kusjuures täpselt tähtajal ehk 24. septembril. Aga oi, mis sellele kõik eelnes! Operatsioonil selgus, et ma poleks seda last mitte mingisuguse väevõimuga ise välja pressinud.

Nüüdsest alates nimetame teda siin blogis Frediks.Hetkel käib kogu meie elu tema rütmis ja rütmi all ma mõtlen seda, et noorhärral on öö ja päev totaalselt sassis. Lisaks kõigele on ta ikka meeletu vasikas, kes võiks kasvõi 24 tundi järjest tissi otsas mõnuleda. Tunnen ennast tõelise lüpsilehmana, ausalt.

Viimased päevad on ta meeletult nutune olnud ja teinud ainult lühikesi uinakuid, mis omakorda on muutnud minu üleväsinud mõrraks. Alles eile avastasime, et üks voldike tegi talle liiga, mida nüüd hoolega tohterdame. Lõpuks ometi magas ta täna öösel ilusti (sülitan kolm korda üle õla ja koputan vastu lauda), mis andis mulle võimaluse üle pika aja taas inimesena tunda.

Läkski nii, nagu kartsin

Minu kõige suurem hirm oli see, et sünnitegevus hakkab pihta just siis, kui Sohni Soomes tööl on. Nagu tellitult just nii juhtuski. Esmaspäeval, 23. septembril, hakkasid peale lõunat väikesed valud pihta, mis olid ebaregulaarselt õhtuni välja. Mina, ullikene, liigitasin selle kõik valetuhude arvele ja minu sisetunnegi ütles, et sünnitama ma ei lähe. Kuidas see statistiline näitaja nüüd oligi, kas 2 või 5% sündidest leiavad aset arsti määratud tähtajal? Oli vist nii? No me mõtlesime, et Fredi vaevalt nii täpne on. Võta näpust!

Kell 20.00 ajal õhtul kirjutasin Sohnile, et tal pole mõtet viimase ehk kõige hilisema laevaga Eesti tulla, hommikuks on raudselt kõik stabiliseerunud. Hea nali eks?! Südaööl kutsusin endale kiirabi ja sõit haigla poole võis alata. Kiirabi töötajad veel küsisid, et kas soovin omal jalal osakonda minna või pakuvad täisteenindust. Jäin kõhklema, kui üks töötajatest teatas, et teeme ikka täisteeninduse ja nii mind kanderaamil osakonda sõidutati.

Perepalatid olid kõik täis ja mind paigutati ühispalatisse, Sohni poleks niikuinii haiglas olla saanudki. Saatsin Sohnile sõnumi, et ta hommikul esimese laevaga Eestisse sõidaks. Ei hakanud talle helistama, sest mida tema teha saab südaöösel seal teisel pool lahte ja pealegi tuleb kasuks, kui üks meist on välja puhanud. Kahe ajal öösel oli Sohni siiski millegi peale ärganud ja telefoni vaadanud. See, mis talle seal vastu vaatas, oli ikka tõeline ÜLLATUS, sest mehel oli uni hetkega silmist pühitud ja nii ta pakkus mulle läbi sõnumite seltsi kuni laeva peale minekuni. Ikkagi olime mõlemad magamata, aga ärevus ja adrenaliin pulbitses veres omajagu mõlemal.

Kes jõuab enne, kas mees või laps?

Abikäe sirutas ka minu vend, kes jättis oma igapäevatoimetused hetkeks sinnapaika ja sõidutas Sohni sadamast haiglasse minu juurde. Ma polegi teda jõudnud kõige selle eest tänada, teen siin blogis otsa lahti. Aitäh sulle selle eest, Venna!
Kell 11.00 päeval jõudis Sohni lõpuks sünnitustuppa. Ämmaemand vahepeal juba kartis, et laps jõuab enne Sohnit, kuid ei, Fredi ikka ootas ta ära. Epiduraali seal sünnitusosakonnas ei pakutud ja ma ütlen ausalt, et valud olid ilusti üle hingatavad ning naerugaas oli suureks abiks. Peas ma ise muudkui korrutasin, et lõdvestu, lõdvestu, lõdvestu. Kontrollisin, et näo ja käelihased ei oleks pinges. Ma isegi reaalselt naersin, et mitte teha valugrimasse. Ma imestan siiani, kust see energia naistel tuleb, olla nii kaua üleval, valutada, pressida. Ja kogu selle sünnitegevuse juures on meeletu ootusärevus, et varsti varsti näed sa seda pisikest ilmakodanikku, kes on üheksa kuud sinu sees kasvanud.

Kõik siiski nii sujuvalt ei läinud

Ma ei läinud paanikasse ja tänu hüpnosünnituse harjutustele ja teadmistele suutsin keskenduda. Mul oligi tunne, et suudan lapse loomulikul teel ilmale tuua, kuulates oma keha ja lastes selle ürgsetel võimetel vabalt tegutseda. Kahjuks kõik siiski nii sujuvalt ei läinud.

Ma ei mäleta, mis kell veed avati, kuid pressid hakkasid pihta 14.45. Ja ma pressisin. Reaalselt ma muudkui pressisin, küll selili, küll külili, maas põlvitades, järi (või mis iganes pingi) peal istudes. Muudkui vahetasime poose ja valude ajal tegin 3-4 pressi järjest. Ma tundsin seda last seal all. Ämmaemand nägi natukene peadki, aga ta ei liikunud ühel momendil enam edasi. Kohale kutsuti abiväge. Pressisin edasi , ämmaemand muudkui ütles, et natuke veel ja kohe kohe oleme asjaga ühel pool.

Sohni muudkui tupsutas mind külma rätikuga, pakkus juua ja ma lihtsalt kakkusin teda pükstest. Lõpuks ma enam ei jõudnud. Meeletu hirm tuli lapse pärast. Üks töötaja veel ütles, et pressi ja ära karda seda viimast valu, mis lapse väljudes tulema peaks. Teate, mul oli sellest valust nii savi. Miks laps edasi ei liigu? Mis pagan toimub? Üle tunni aja käib jutt, et kohe kohe on väljas? Voodi oli ümbritsetud inimestest, arstid käisid mind vaatamas. Ämmaemand hõikas koridori, et kõik kellel vähegi vaba aega, tulgu appi.

Lõpuks ma lihtsalt kordasin, et palun tehke midagi, palun tehke ometi midagi. Laps ei tule ega tule ja mina olin omadega totaalselt läbi. Muidugi ma oleksin edasi pressinud, kuid tundsin, et miski pole õige. Personal tegi otsuse kiiresti ja juba mind transpoditi erakorralisse keisrisse.

Täitsa pekkis, mulle paigaldati kateeter. Normaalses olukorras oleksin selle paigaldust kartnud nagu tuld, aga nüüd oli mul ilmselgelt täiesti ükskõik, mida minuga tehakse. Mu näolihas poleks liikunud ka siis, kui keegi oleks otsustanud mu kätt otsast saagida, lihtsalt nii läbi olin ja nõus absoluutselt kõigega. Uute valuhoogudega ma tahtsin ainult pressida, kuid see keelati ära. Keegi oli veel ämmaemandalt küsinud, et mida me siis teeme kui ta liftis sünnitama hakkab. Ämmaemand oli selle peale teatanud, et siis sünnitame liftis, lihtne. Iga uus nägu keda opisaalis nägin, sai minult palve, et tehku ometi midagi ja küsisin, et kas lapsega on ikka kõik korras. Ma olin murest murtud.

Opil selgus, et ma poleks seda last mitte mingisuguse väevõimuga ise välja pressinud, kuna Fredi pea oli vales asendis. Sellises peaasendis last saab ka loomulikult sünnitada, kui tegu on väikese lapsega, aga meie Fredi oli ikka mehisemate numbritega, olles 54 cm pikk ja kaaludes 4050g.
Üks töötajatest ütles, et mind lõigatakse juba, aga ma ei kuulnud lapse nuttu üldse. Filmidest oled ju harjunud nägema, et laps tuleb ja terve ruum täitub nutuga. Opisaalis valitses täielik vaikus.

Aga ma tulin ju poissi sünnitama!

Ühel hetkel toodi minu silme ette roosasse tekki mähitud laps, kes ei teinud piuksugi. Te ikka saate aru, missuguse häire ma üles tõmbasin, sest ma tulin ju poissi sünnitama. Selline tunne nagu võõrast last oleks proovitud mulle sokutada. Minu hääleka vastuhaku peale tõmmati roosa tekk üles ja näidati, et tegu on ikka poisiga, kuid osakonnas pole siniseid tekke. Üks on, aga see oli kuskil kasutuses. Sain Fredile teha ühe musi, kuulsin, kuidas ta hingas ja nii ta viidi Sohni rinnale. Fredi peas oli selle pressimise tagajärjel sinikas ja megasuur muhk, mis õnneks taandusid kiiresti.
Sünnituse ajal eraldati meile perepalat. Kuid keisrijärgselt oli see voodi ikka nii vale kui vale. Täiesti võimatu oli sealt normaalselt püsti saada. Polnud ühtegi pulka, millest haarata ja ennast üles sikutada, voodi polnud reguleeritavgi.

Ma pole varem haiglates sellist asja kogenud, kuid palatid olid nii üle köetud nagu saunas magaksid ja tekkideks olid veel paksud vatitekid. Nii ma seal olin higiloigus ning kui tekkisid piimapaisud, siis veetsin lõbusalt aega piima-higi loigus. Teisel päeval võeti kateeter ära ja pidin läbi valu ise vetsu vahet käima hakkama, mis oli ikka meeletu ettevõtmine, eriti see püsti saamise osa. Puhastasin ennast kuidagi niiskete salvrättidega, et veidigi inimesena tunda. Sohni vaeseke pidi magama voodis, mis oli kohe radika kõrval ja see oli ikka eriline piin. Päevasel ajal tuulutasime palatit ja hoidsime palati ust lahti, et mingidki õhku saada, kuid nii kui akna või ukse enda järelt õhtuks sulgesime, oli sekundiga taaskord talumatu leitsak. Veetsime haiglas kokku viis päeva ja nüüd juba kosume kodus.

Lõpuks oli see sünnitus ikka meeletult omapärane kogemus. Ma isegi nõustun väitega, et see oli lausa ürgne tunne. Lihtsalt vau, milleks kõigeks on naise keha võimeline ja lõpuks kui sa saad selle pisikese ime kätte, siis sa lihtsalt mõtled, et see kõik oli seda väärt ja oled nõus seda kõike ikkagi veel tegema.

Lõpetuseks jagan mõtteid, mida sünnitades suust igasse ilmakaarde välja paiskasin:

"Miks ma nunnana ei sündinud?"

"Teate, kui keegi peaks minult peale kõike seda küsima, kuna tuleb teine laps, siis ma annan talle vastu hambaid!"

"Ma ei seksi enam kunagi!"

"Palun kõik oma patud andeks". Samal ajal põlvitasin põrandal ja toetusin küünarnukkidega voodile ja hingasin tuhude ajal ahnelt naerugaasi, taustaks mängides Viis miinust x Nublu (eiolealuspükse), mida agaralt valude vahele kaasa laulsin, sest minul tõesti polnud aluspükse, aga see-eest 6 cm avatust. Ja see tundus minu jaoks mega naljakas.

Sohnit kostitasin killerpilguga, siis kui ta julges mulle öelda, et tuhud on möödas ja ärgu ma kuritarvitagu naerugaasi. Tol momendil ma arvasin, et selliste märkuste tegemine on alatuse tipp.

Presside vahele ma teatsin Sohnile resoluutselt, et teise lapse me adopteerime.

Allikas: kunasohnikojutulebblogspot.com