“Kell oli 20.42, kui ütlesin mehele, et sa vii vanem poeg (kaheksane Andri - toim.) vanemate juurde, ma panen senikaua asjad kokku ja käime haiglas igaks juhuks kontrollis. Mees ütles, et ei jäta mind üksi koju. Autos tekkis püsiv valu, mis polnud üldse sünnitusvalu moodi. Siiski sõitsime joonelt haiglasse,” meenub Ragnele eredalt iga hetk sellest õhtust. “Kui autost välja sain, tulid veed. Olavi aga läks poega ära viima. Nii kui registratuuri uksest sisse sain, kukkusin pikali, sest ma ei suutnud kõndida – tundsin, et laps on juba kuskil all.”

Meedikud panid Ragne kande­raamile ning sünnitustuppa jõudes oli ämmaemanda sõnul lapse pea juba näha. Kell 21.06 ehk kakskümmend neli minutit pärast kodust starti oli tita sündinud.

“Olavi polnud veel tagasi jõudnud, kuid nn suure plaani kohaselt pidi tema nabanööri läbi lõikama. Helistasin Olavile – tema arvas, et ütlen talle palati numbri. Ta ei osanud mõeldagi, et laps on juba käes,” meenutab Ragne. Õnneks oli Olavi juba haigla ukse taga. “Hiljem hakkasin mõtlema, mis oleks juhtunud, kui oleksin kauemaks koju jäänud,” naerab Ragne. 

Ragne ja Olavi (37) leppisid enne esiklapse sündi kokku, et tüdrukule valib nime Ragne, pojale Olavi. Ainuke tingimus, et nimi peab mõlemale sobima. Mia nimi oli Ragnel välja mõeldud juba ammu enne Olavit ja lapsi. Korra pidas ta küll aru, kas see nimi pole juba liialt populaarne, kuid ammust lemmikut ei saanud jätta.

Loe edasi värskest Pere ja Kodu numbrist SIIT

Telli Pere ja Kodu SIIT