Tule-, maasika- ja teised nahamärgid

“Me polnud sellist asja eales näinud, veel vähem sellest kuulnud!“ kirjeldab väikese Krissu ema oma ehmatust, kui arst pani lapse nahale tekkinud laigule diagnoosi: hemangioom.

Esialgu tillukese märgikese ilmumist täheldas ema üsna varsti pärast poja sündi: „Umbes poolteisenädalaselt tekkis Krissu kõrva lähedale põsele üks kriipsuke. Alguses arvasime, et lihtsalt küünega tõmmanud, kuid tasapisi hakkas triibuke n-ö laiali valguma. Mida päeva edasi, seda suuremaks muutus. Sellest sai umbes viiemillimeetrise läbimõõduga erkpunane laiguke.

Laik oli kasvanud juba paar nädalat, kui selle nimetuse teada saime. Esimesel elukuul tehtud läbivaatusel diagnoosis perearst hemangioomi. Esmane mure oli muidugi see, et ega pole midagi pahaloomulist... Arst täpsustas vaid nimetuse ja andis lootust, et laiguke võib aasta jooksul iseenesest ära kaduda.

Esialgu ongi kõik see, mida hemangioomist teame, pärit internetist. Sealt oleme saanud päris piisava ja rahustava info. Õnneks ei tähenda see midagi halba ning kuna laik ei asu ka silmatorkaval kohal, me väga ei muretse. Nüüdseks on selle pind umbes 8 mm lai ja 1,5 mm kõrge. Ootame kirurgi läbivaatust.“

Nahaarst Marge Tampere sõnul esineb imikutel kõige sagedamini kahte tüüpi hemangioome. Kapillaar­se hemangioomi ehk nn tulemärgi puhul on haaratud naha pindmised veresooned. See on olemas lameda ­punetava laiguna juba lapse sündides ja suureneb aeglaselt lapse kasvades. Kui kolle paikneb näol, võib see olla suureks kosmeetiliseks probleemiks, kuid on alati ohutu ega vaja ravi.

Kavernoosse hemangioomi ehk nn maasikamärgi­ korral on haaratud naha sügavamates kihtides ja alus­koes asuvad veresooned. See hemangioom tekib esi­mestel elukuudel ja võib esimese eluaasta jooksul­ kiiresti suureneda punetavaks nahast kõrgemaks sõlmekeseks. Muutus on täiesti healoomuline ega vaja tavaliselt ravi, sest hemangioom taandareneb iseenesest 3–10 aasta jooksul.

Kuna hemangioomid on healoomulised veresoonelised moodustised, siis üldjuhul ei vaja need kirurgilist eemaldamist. Seda enam, et kirurgiliste protseduuride ajal, olgu selleks operatiivne eemaldamine või laserravi, peab laps olema üldnarkoosis. Küll aga vajavad kirurgi konsultatsiooni sellised hemangioomid, mis saavad pidevalt viga ja seetõttu veritsevad. Ka siis on vaja hemangioomi ravida, kui see on suur ja paikneb nina või suu piirkonnas ning võib kasvades põhjustada­ hingamis-, söömis- või nägemishäireid.

Õrn nahk vajab tähelepanu

Arst selgitab, et imikute nahk on võrreldes täiskasvanutega hästi rikkaliku verevarustusega ja veerohke. Seetõttu imenduvad kõikvõimalikud ained, ka ravimid, läbi naha organismi kiiremini. Palju suurem on mürgistuste ja ravimi kõrvaltoimete oht. Kiirem on ka organismi veekadu läbi naha, mistõttu võivad imikud haiguse või vale hoolduse korral kiiresti alajahtuda või ülekuumeneda. Ja liigse vedelikukao, näiteks oksendamise ja kõhulahtisuse puhul tekib organismile eluohtlik vedelikupuudus täiskasvanutest kiiremini.

Väga sageli esinev nahaprobleem imiku- ja väikelapseeas on ärritusdermatiit, mis tekib­ ­nahale mingi välise ärritaja toimel. Doktor Marge Tampere sõnul võivad ärritajateks olla kare vesi, kloreeri­tud vesi, nahapesemisvahendid, pesupulbrid, mitmed füüsikalised tegurid, nagu näiteks liigniiskus, külm, kuumus; mehaanilised tegurid, ­näiteks hõõrumine karedate riietega; samuti ­nahale määritud ravimid.

Lööve, milleks on tavaliselt punetavad ketendavad laigud, tekib piirkonda, kuhu ärritaja toimib. „Näiteks külmal ja niiskel aastaajal põskedele, vee ja seebi liigkasutamise tagajärjel labakätele, luti ja sülje mõjul suuümbrusesse; riiete või pesuvahendite ärritusest reitele ja säärtele, väljaheidete ärritusest mähkmepiir­konda,“ loetleb nahaarst võimalikke mõjureid.

„Ärritusdermatiit võib tekkida igal inimesel, kui ärritus on piisavalt tugev ja korduv. Tundlikumad on heleda ja kuiva nahaga ning atoopilist dermatiiti põdevad lapsed. Kui nahapõletiku põhjustanud ärritaja eemaldatakse, hakkab nahk ajapikku paranema,“ teavitab arst. Paranemisprotsessi kiirendamiseks soovitab ta kreeme ja salve, mis sisaldavad aktiivaineid, näiteks A- ja E-vitamiini, pantenooli, linoolhappeid, oomega-3- ja -6-rasvhappeid, kaeraekstrakti, uureat. Need niisutavad hästi, leevendavad naha ärritust ja soodustavad selle loomuliku kaitsevõime taastumist ja tugevnemist.

„Nahaniisutajad sisaldavad lipiide, mis peavad asendama nahast kadunud looduslikke lipiide ja aitavad vähendada vee kadu läbi naha,“ seletab arst. Ta osutab: „Vesi-õlis-emulsioonid ehk rasvasemad kreemid-salvid, mis sisaldavad suuremas koguses lipiide ja vähem vett, sobivad kasutamiseks talvel, samuti väga kuiva naha ning nahahaiguste puhul. Õli-vees-emulsioone, mis sisaldavad vähem lipiide ja suuremas koguses vett, kasutatakse soojal ajal, näol ja tavapärases nahahoolduses terve või kuivusele kalduva naha korral.“

Levinumad nahamured

Üks tavalisemaid nahaprobleeme on nn vastsündinute ketendus, mis tähendab marras­naha välimise kihi kuivamist ja eraldumist helvestena. Kõige selgemini on see protsess äratuntav nahavoltide vahel. Ketendusega ei kaasne sügelust ega põletikulisi laike. Tavaliselt möödub ketendus iseenesest ning nahk muutub beebile iseloomulikult pehmeks ja roosaks.

Sagedaseks probleemiks on ka vastsündi­nute toksiline erüteem. „See on esimestel elupäevadel või -nädalatel tekkiv laialdane punetav laiguline lööve näol, peanahal, ülakehal ja ülajäsemetel. Lööve laatub ehk valgub kokku, muutub nahapinnast kõrgemaks, tekivad õrnad kollakad pustulid (villid). Lapse seisundit lööve ei häiri. Lööve taandub iseenesest 7–14 päeva jooksul,“ selgitab Mare Tampere. Tema soovitusel sobivad koduseks hoolduseks hästi tsingi baasil loksutid, kreemid, pastad.

Beebi näonahale võib tekkida ka imikute akne. Nahaarsti sõnul esineb seda meessuguhormoonide poolt stimuleeritud liigset rasueritust rohkem poistel. „Näole, enamasti põskedele ja otsmikule, tekivad nii komedoonid kui ka põletikulised sõlmekesed. Raviks võib kasutada paikseid akneravimeid, näiteks bensüülperoksiidi ja klindamütsiini, kuid tavaliselt möödub see probleem ravita.“ Tuleb välja, et sel nahamurel võib olla seos ka teismeea aknega. „Imikute aknet põdenutel on kalduvus raskema akne tekkeks puberteedieas,“ nendib tohter.

Beebid ei päevita

Nahaarst paneb emadele südamele, et suvel on kõige olulisem kaitsta imikuid ja väikelapsi liigse ultraviolettkiirguse eest.

Imikud ei päevita! Alla kuuekuused beebid ei tohi olla otsese päikesevalguse käes, nii pisikestele ei soovitata ka päikesekaitsekreeme. „Beebit kaitseb päikese eest eelkõige kogu lapse keha ja nahka kattev riietus, peakate ja viibimine päikesevarjus,” toonitab nahaarst. Ta toob välja, et just lapseeas saadud päikesepõletused on melanoomi tekke kõige suuremaks riskiteguriks. Arvamus, et hemangioomi jms nahapinna muutusi tuleb otsese päikese eest kaitsta, on vaid poolik tõde. „Kaitsma peab last üleni!“

Mida teha, kui beebil tekib nahalööve?

Nahaarst Marge Tampere:

Korduvad ja püsivad nahalööbed peaks diagnoosima perearst, vajadusel ka nahaarst või allergoloog.
Kiirelt mööduvad nahamuutused on enamasti seotud kontakt­ärritusega, näiteks vale hoolduse, ebamugava riietuse või uue kesk­konnaga. Neid oskavad tähelepanelikud emad enamasti ka ise hästi hinnata ja apteegi hooldus­vahenditest abi otsida.

Jälgida tuleb suurte, rohkem kui 10 cm läbimõõduga kaasasündinud pigmentsünnimärkide kuju-, värvi- ja struktuurimuutusi, sest uuringute alusel on teada, et kaasasündinud neevustel, mille läbimõõt sünnil on üle 7 cm ja täiskasvanuna üle 20 cm, on suurem oht muutuda melanoomiks kui väiksematel neevustel. Soolatüükaid, molluskeid jms lastel esinevaid viiruslikke moodustisi tuleb ravida alles siis, kui need on diagnoositud.

Hoolitse tita naha eest

Vannitada pole last iga päev vaja. Piisab 2–3 korrast nädalas, eriti esimestel elukuudel. Ehkki reklaamidest jääb mulje, nagu vajaks laps suures koguses kosmeetikat, on põhiline hooldusvahend tegelikult puhas vesi. Kõik, mis tekitab vahtu, see ka kuivatab nahka ja eemaldab sellelt loomuliku kaistva rasukihi. Seetõttu pole seepi ega ampooni alla aastasele üldiselt vaja. Eriolukordadeks võib pesuvahendi koju siiski varuda, näiteks juhuks, kui laps end millegagi kokku määrib või oksendab. Parimad on lõhna- ja värvaineteta tooted. Pärast pesu loputa nahk korralikult puhtaks, sest seebijäägid võivad tekitada nahaärritust. Apteekides müüdavad vanniõlid on imikule leebemad kui seep ning aitavad nahka nii puhastada kui ka niisutada.

Nägu pesta on parem eraldi, mitte vanniskäigu ajal, sest mõnele lapsele on see väga vastumeelt. Pese nägu-käsi puhta vee ja pehme puuvillalapiga. Koos näoga pese alati ka lõuaalune ja kõrvatagused. Need on kohad, mis võivad ununeda puhastamata ning piimajääkidest võib lapse nahale tekkida ebameeldiv lõhn ja ärritus. Silmi puhasta hommikuti: keedetud vees niisutatud eraldi vatitupsudega suunaga välisnurgast sissepoole.

Mähkmepiirkonda pese-puhasta vastavalt vajadusele. Ka selleks on parim voolav vesi. Poes müüdavad puhastuslapid jäägu ainult reisil kasutamiseks. Tüdrukutel pese mähkmepiirkonda suunaga eest tahapoole, et vältida ärritusnähte ja ennetada kuseteede infektsioonide tekke võimalust. Mähkmelööbe puhul kasuta Sudocremi tüüpi salve ja tee pepule tihti õhuvanne.
Kuiv nahk on beebidel tihti esinev nahaprobleem.

Selle põhjuseks on sage või valede vahenditega pesemine. Kuiva nahaga last vannita harvemini ja lühemat aega. Kasuta kaitsvat vanniõli, niisuta nahka pärast pesemist spetsiaalse ihupiima või kreemiga. Loputa laps pärast basseinis või merevees käimist korralikult puhtaks. Naha loomulikku niiskust võivad vähendada ka külm ja kuiv õhk ning toasoojus.

Beebi nahahooldustooted vali apteegiriiulilt. Kreemid ja vanniõli peaksid olema võimalikult naturaalsed, niisutava ja nahka kaitsva toimega. Kuiva nahka toidavad ning kaitsevad hästi linoolhappel põhinevad tooted.