Ja siis selgus mui­dugi, et ka sel korral oli tegu etapiga, mis möödus. Tulid tagasi õhtud, mil Ruudit pidi palli peal magama panema. Tulid ööd, mil pidi ärkama 14 korda. Tulid ööd, kui ta oli vahepeal kaks tundi üleval. Pettunud ei ole päris see sõna, millega ma oma emotsioone kirjeldaksin. Nagu lahjaks jääb. Kas tõesti ei olegi võimalik last magama õpetada? Tuleb lihtsalt kannatada?

Kui aus olla, siis nüüdseks tundub mulle, et oma vaimse tervise huvides tasub värskel lapsevanemal võtta hoiak: “Kõik möödub!” See pole just kõige optimistlikum lähenemine, kuid võimaldab siiski teha samme olukorra parandamiseks ja seejuures mitte hingematvalt häiruda, kui need ei õnnestu. Pärast seda, kui oma esmasest löödud olekust paarinädalase “puhkusega” üle sain (kolisin Rudolfi esimeses ööpooles lihtsalt kaissu ja päevad muutusid kergemaks, kuna hakkasin uuesti kohvi jooma), mõistsin, et hoolimata sellest, et minu ponnistusi ei saatnud edu, olime Rudolfile tekitanud siiski hulga häid uneharjumusi. Mitmed meie öörahu nimel tehtud sammudest väärisid jätkamist.

Asjad, mida tasus teha

Järgnevalt väike nimistu sammudest, mida ma, hoolimata oma küsitavast edust, siiski kindlasti taas teeksin, kui oleks võimalus otsast alustada. Alates hetkest, mil beebivoodis uinumist harjutama hakkasime, on Rudolf suikunud oma voodis ja seda üldjoontes mõistliku ajaga (10–40 minutit). Kui magamamineku aeg on kella 20 paiku, pakub see sõlmejooksnud emale hindamatu killukese OMA aega.

Tõsi, võimalused seda sisustada on pisut piiratud, kuna sellal tuleb hiirvaikselt hiilida, kuid siiski. Kujutage ette, ühtäkki on võimalik minna vanni. Kirjutada pikki meile. Vahtida internetist pilte tuttavate ja sõprade sillerdavast seltsielust. Lugeda raamatuid ja ajakirju. See on ju peaaegu nagu päris.

  • Niisiis, hakkaksin kindlasti võimalikult vara harjutama seda, et laps jääb oma voodis magama.
  • Ja kindlasti nihutaksin uinumisaja beebile sobivale varajasele ajale (meile tundub passivat kell 20–21).
  • Samuti püüaksin endiselt järgida magamamineku rutiini ja nooremas beebieas hoida kinni sellest, et umbes tund enne und oleks rahulikum aeg.
  • Kasutaksin endiselt ka uinutamishelisid – meie unelammas on kõikjal kaasas ja teeb lapsele ka võõras kohas magamamineku kergemaks.
  • Püüaksin jälgida, et laps pärast öist ärkamist uinuks uuesti võimalikult vähese minupoolse abiga (luti panemine, pea silitamine või jootmine selle asemel, et ta voodist välja võtta, kussutada, kallistada või einestada).

Muidugi on kõiki neid nippe järgides oluline paindlikkus. Kui lapsel on nohu või lõikuvad hambad – Rudolfil tulevad need kuude kaupa –, võivad tema eelistused muutuda. Samuti on lapse lähedus- ja turvatunde vajadus, vähemalt minu kogemusel, eri vanuses erinev ja see kandub kohe tema eelistustesse magamaminekul. Kui näiteks 5–6kuusena jäi Ruudi kõige paremini magama nii, et üsna pea pärast tema voodissepanekut pidi emme end ära peitma või toast lahkuma, siis millalgi 6. ja 8. kuu vahel oli periood, kui pidi siiski tema juures passima ja teda silitama või kätt peal hoidma, et ta ei tunneks end üksijäetuna. Siis saabus jälle hetk, mil ma­gamistoas passimine tundus pigem segavat jne.

Selle loo kirjutamise ajaks on Rudolf 10kuune. Ta ei ole veel kordagi öö läbi ärkamata maganud. Küll aga on olnud mõni üksik imetlusväärne öö, mil ta on virgunud kaks korda. Ühel ööl juhtus vist isegi, et ta ärkas vaid korra (aga olin sellest nii segaduses, et ei ole siiani kindel, kas see oli tõsi). Lisaks – ja ehkki ma tean, et see kõlab kõigile emmedele, kes oma tibu ööune nimel võitlevad, hirmsa ja julma väitena – harjub kroonilise magamatusega ära. Kõik kattub küll kerge apaatiauduga, kuid ka selles on neile, kes muidu neurootilisusesse kalduvad, oma võlu.

Asjad, mis võib tegemata jätta

Kas on midagi, mida ma tagantjärele targemana ei teeks? Ilmselt on aroomteraapiale, moonivedelikule ja ülirangele rutiinile loota üsna asjatu. Ehkki rutiin ja eriti kindel magamamineku aeg teeb lapsele ja vanematele olukorra lihtsamaks, ei maksa rutiini eri osiste puhul aru kaotada. Kümnepunktiline, alati samas järjekorras esitatav kava ajab teid ainult hulluks, magamise osas ei muuda see suurt midagi.

Samuti tundub mulle, et lapse puhul, kes on loomult lutisõber (ja ma tean, et on palju ka neid, kes seda ei ole, nendega on ilmselgelt teine lugu), ei tasu Pantley soovitatud lutt-sisse-lutt-välja-mäng end ära. See on lihtsalt liiga aega- ja vaevanõudev ning sööb nii ajaliselt kui emotsionaalselt ära suure osa omaette­oleku ajast, mida te nii hädasti vajaksite.

Samuti ei muutnud meie kogemuses midagi Rudolfi päevane ega ka öine menüü. Ei aidanud see, kui üritasin talle rohkem piima sööta, ega see, kui lisatoidu andmisest alates püüdsin õhtusöögi rammusamaks teha või spetsiaalseid “Head ööd!” tooteid pakkuda.

Mis siis lõpetuseks öelda? Ega palju muud soovida polegi kui jaksu ja jõudu. Mulle tundub siiski, et kui kodune ööunede olukord on ebarahuldav, pakub mõningane sel teemal pusimine ja pingutamine rahuldust. Ja kes teab, võib-olla töötavad möödunud kuudel esile toodud nipid teie beebi peal imeliselt.

Ja ühelt zombie-emmelt teistele: kuhugi selle rassimise kõrvale peaks mahtuma ka kröömike aega endale. Aega, et teha midagi, mis tundub 100% mõnus. Nii et – kus aga annab viilida, püüdke asju sättida nii, et elu oleks teile natuke lihtsam. Milleks need issid siis veel on?