Ta vaagis poolt- ja vastuargumente. "Mingil ajal hakkas lapseigatsus ületama muremõtteid. Mingil hetkel tundus, et üks laps nii väga tahab meie juurde tulla. Mina usun, et laps valib omale vanemad."

Monika naudib elus esimest korda lapse­puhkust. Kaks esimest poega sündisid ülikooli ajal. Hiljuti käis Monika telemajas kolleeg Margus Saare juubelil.

“Oo, sa oled välismaalt tulnud!” hüüatasid kolleegid, kui nägid rõõmsatujulist Monikat. Töökaaslased pidasid silmas kaks kuud tagasi poisipõnni ilmale toonud Monika head päevitunud jumet. “Sel ajal kui teie toimetuses istute, tiirutan mina õues!” paljastas ­Monika oma “välismaa”.

Monika teeb iga päev beebikäruga kahetunniseid retki oma Kristiines asuvast kodust siia-sinna linna peale: Stromkale, vanalinna, Kassisabasse, Lillekülla. Naine, keda oleme harjunud teleekraanil nägema range joonega rõivais, silkab mööda linna, sinised tennised jalas ja päikesevalged juuksed kuklas krunnis. Kärus põõnab magusalt pooleaastane Frank Richard, maigutab läbi une pruntsuud, sirutab väikest sõrmekest. “Elu väikese printsi planeedil,” nimetab Monika olukorda, kuhu ta on peaaegu ootamatult sattunud.

Kui keegi oleks talle neli-viis aastat tagasi öelnud, et ühel päeval toob ta ilmale vägilase ja temast saab taas “noor ema”, oleks naine selle välja naernud. Oleks pareerinud, et tal juba on kaks last! Et on pojad suureks ja tubliks kasvatanud, nendega vett ja vilet näinud, nüüd hakkab elama endale.

Aga läks teisiti. Loe värskest Pere ja Kodu numbrist innustavat lugu Monika Tamla elust beebiga.