Foto: Erakogu
Väike vanusevahe on pärast väiksema sündi mõnda aega ülimalt raske ja pingeline, pidevalt on kõike liiga palju. Ka nende kasvades on kõike liiga palju. Aga nüüd on neid kkagi juba äge vaadata. Väikene vanusevahe muutub iga päevaga lahedamaks. Isegi, kui on raske, pingeline ja isegi, kui vahel on nutt. Naerukilkeid on ikka rohkem!

Kuti ja Tirtsu vanusevahe kärbub iga päevaga aina väiksemaks. Juba lõbutsetakse täie hooga koos, tehakse isegi koerusi koos — istuvad kahekesi söögilaua taga, kumbki omas toolis ja teineteisele otsa vaadates hakkab kostuma trummipõrin lusikaga vastu lauda tagumisest — ikka üks ees ja teine järel. Mõlemad kilkavad naerust. Keegi ei tegele söömisega. Või jookseb Kutt heatujuliselt elutoast esikusse ja siis jälle esikust tuppa tagasi, kui Tirts talle kilgates järele roomab. Jääb küll veidi maha, aga sest pole miskit. Teeb selle võrra väiksema ringi, aga vähemalt on seltsis. Kutt suundub oma tuppa mängima ja kahe minuti pärast on köögis tagasi. Nõuab, et Tirtsu talle seltsi viiksin. Viin siis tüdruku tema juurde põrandale raamatut vaatama ja kohe on Kutil lõbusam puslesid kokku panna või pallimerre hüppeid teha. Tirts loobub raamatu vaatamisest ja tirib hoopis end pallimere najale püsti, ise naerust rõkkamas, kui venda pallimerre sukeldumas näeb. Kutt saab õekese naerust ainult hoogu juurde ja teeb veelgi suuremaid hüppeid. Uuesti ja uuesti.

Sama suur tähelepanuvajadus on teisipidi. Kui Kutt lastetoast välja jookseb, ei taha Tirts sugugi seal edasi mängida, kohe tuleb solvumisnutt ja roomab elutuppa venda otsima — tule mulle seltsi. Kuti lasteaiapäevadelgi on Tirts hoopis pahuram — üksi pole lõbus tegutseda! Aasta ja kaheksa kuud pole enam üldse nagu aasta ja kaheksa kuud. Parimad sõbrad ja mängukaaslased on siit sirgumas.

Aga eks asjal on teinegi külg. Nähes, et õde tema naljadele naerab ja seltsi otsib, on Kutile selge küll, aga eks näeb sedagi, et ta jõud beebist üle käib. Sama vahva reaktsioon, kui Tirtsu vali naer pallimerre sukeldumisest, on seegi, kui õde kukkudes pikali potsatab. Tirts veab end mänguasjakorvi najale püsti ja salaja, aga täiesti teadlikult sirutab Kutt käe, et ta pikali lükata. Kopsti! Tirts ei oska veel end kaitsta ja nutt on kerge tulema. Või mängivad oma toas rahulikult, Tirts leiab andale toreda lelu ning ei pööra vennale oodatud tähelepanu, ei naera ehk piisavalt viimase naljadele. Siis läheb poiss ja võtab õelt mänguasja käest, vikab toa kaugemasse nurka. Nutt on jälle kiire tulema.

Proovin võimalikult vähe sekkuda. Jälgin distantsilt ning lähen vahele vaid siis, kui asi ohtlikuks kisub ja keegi päriselt haiget võib saada (tavaliselt ikka Tirts). Proovin mõelda, et Tirts on siia perre sündinud kõikide teiste keskele ja ta ei teagi muud elu, kui sellist, kus vend talle kord meelelahutust ja kord väikest kiusu pakub. Tirts armastab teda sellisena. Peagi õpib end kaitsma. Päris haiget ma teha ei luba, aga iga mänguasja äravõtmise peale appi ka ei tõtta. Meeldiks rohkem, kui Kutt ise leiab peagi, et õega sõbralik olla on toredam, kui pidevalt teda kiusata. Kui iga kord suurt numbrit teen igast tõukamisest ja mänguasja vargusest, siis ehk saab Kutt sellest hoogu veelgi juurde — tunneb, et saab suurt tähelepanu ja see on ju tore. Kui mu taktika ei tööta, eks siis pean midagi paremat välja mõtlema.