Teadlased uurisid 376 vanavanema ja 340 lapselapse vaimset tervist aastatel 1985-2004. Nad avastasid, et emotsionaalselt lähedastel vanavanematel ja nende täiskasvanud lapselapstel oli vähem depressiooni sümptomeid.

“Sugulased, sealhulgas vanavanemad ja lapselapsed, omavad laste murevaba elukeskonna loomisel olulist funktsiooni nii lapseeas kui täiskasvanuna,” ütleb uurimuse peamine autor Bostoni Ülikooli sotsioloogiaprofessor Sara Moorman.

Teadlased usuvad, et sugulaste kaasamine pereellu võib tänapäeval omada rohkem rolli kui kunagi varem. Keskmise eluea pikenemise tulemusena eksisteerivad samal ajahetkel järjest rohkem generatsioone järjest pikema perioodi jooksul, pakkudes tulevatele põlvedele tuge. “Tänapäeval võid olla 40-aastane, kuid siiani omada ühte või mitut elusat vanavanemat, mis on ajalooliselt äärmiselt haruldane situatsioon,” ütleb Moorman.

Uurimuse käigus täitsid uuringuosalised iga paari aasta tagant küsimustikke, vastates küsimustele nagu:

Kui palju aitasite oma pereliikmeid kodutöödes?
Kui palju käisite väikestega arsti juures või toidupoes?
Kui hästi saite omavahel pereliikmetega läbi?
Osavõtjad pidid ka kirja panama, kui tihti tundsid nad kurvameelsust, söögiisu kadu või muid depressioonile viitavad sümptomeid.

Iseseisvatel vanavanematel, kes jagasid lastelastele nõu, tõid neile vahel kingitusi või maksid lõuna eest, esines vähem depressiivseid sümptomeid erinevalt neist vanavanematest, keda aidati rohkem, kui nad said vastu anda.

Uurimuse tulemus leidis ka, et lapselastele on oluline aidata vanevanemaid, püsida iseseisvana ja hoida toetavat, kahesuunalist läbisaamist vähendamaks vananemisest tingitud emotsionaalseid ja vaimset tervist laastavaid mõjusid.

“Kõik inimesed peavad tundma ennast vajatuna, olulisena ning iseseisvana. Ühesõnaga, laske vanaisal teile anda sünnipäeval ümbrik paberrahaga isegi siis, kui ta saab pensioni ja teil on püsiv töökoht juba aastaid,“ täpsustab Moorman.