Foto: Aleksandra Helk
See tunne, kui laps rinna ära pelgab, on väga valus hoop otse südamesse. Justkui ma pole õige ema, olen põrunud lapsele söögi andmisel ja ei kõlba mitte millekski.

Meil sündis enneaegne laps — kõik, mis vähegi plaaneritud oli, lükati ühe sõrmenipsuga ümber ja tegelda tuli iseenda tunnete ja hirmudega. Kuidas ta kasvab? Kuidas ta piima saab? Esimesed tilgad pigistati välja veel haiglaõe poolt, kui ma poolunes operatsioonisaalist saabusin. 

Meid viidi üle kosuma lastehaiglasse ja seal oli vajalik, et iga kolme tunni tagant oleks piim lapsele olemas. Seega käis elu kindla rütmi järgi. Pumpamine tund aega, siis lapsele süüa, enne harjutamiseks tissist ja isegi kui ta midagi kätte ei saanud ning siis alles sondist süstlaga ja siis jälle pumpama. Kõige pikem uni sai olla 2-3 tundi. Iga piimatilk oli arvel ja oli hetki, kus stress tahtis võimsust võtta

Kui tihti lähevad mehed diivanile magama pisikese beebi sündimise järel, siis meil oli vastupidi. Värske isa magas suures voodis ja ema koos beebi ning pumbaga põõnasid diivanil, sest seal oli mugavam pumbata ja kui uni öösel pumpamise ajal peale tikkus, sai mõne hea filmi pumpamise ajal ära vaadatud. Tundus, et iga kord kui elukaaslane öösel vetsus käis või üles ärkas, olin mina üleval. Üsna tihti avastasin end lapse kõrval  hoopis magamast ja ärkasin ehmatusega, et pean kiirelt pumpama hakkama, enne kui ta üles ärkab.

Üsna pea sai selgeks, et ühe pumbaga jändamine on mõttetu ja rentsisin teise samasuguse, et saaks kaks korraga kasutuse hoida ja kulutada poole vähem aega pumpamisele. Ma ei tea, mida mu tissid arvasid, kui kaks pumpa päev läbi küljes undasid, aga ma oletan, et vast mõtlesid, et imetasin kaksikuid.