Lisandra ja Oliveri ema Kerli leiab, et naistele võiks juba raseduse ajal rääkida, mis on bilirubiin. Et see ei tuleks nii suure šokina kui talle. Hele-Mai Alamaa
“Mu beebit torgiti süstaldega iga päev. Ta pidi veetma oma esimesed elupäevad kuvöösis, mitte ema kaisus, kus peaks olema iga vastsündinu koht. See oli kõige raskem aeg mu elus,” meenutab Karoli võitlust Annabeli bilirubiiniga.

Karoli (29) ja Derek Patte (32) perre oli teine laps väga oodatud, kuid juba väikese Annabeli (5 k) ootus kulges emale üpris stressirohkelt. Nagu ka esiklast Trevorit (1 a 10 k) kandes, avastati raseduse teisel trimestril nabaväädist tavapärase kolme soone asemel kaks. Karolile tehti iga kuu ultraheliuuring, sest ühe soone puudumisel on oht loote kasvupeetusele – beebi ei pruugi kätte saada küllaldaselt toitaineid. Kui esimesel lapsel see risk ei realiseerunud, siis tüdrukut oodates just nii läkski – 28. rasedusnädalaks oli beebi kasvus nii palju maha jäänud, et iga järgmise arstivisiidiga kasvas ema hirm: kas tütar on piisavalt kosunud ja tal lastakse veel emaüsas olla või kutsutakse sünnitus esile, et ta saaks väljaspool kõhtu edasi kasvada?

Saatekiri esilekutsumisele


35. rasedusnädalaks saigi Karoli saatekirja sünnituse esilekutsumiseks. Sünnituseelses osakonnas aga selgus, et loode oli vahepeal siiski üksjagu kasvanud ja talle anti veel kaks nädalat pikendust. Pisike Annabel sündis 37. rasedusnädala täitudes esilekutsumisega ning kaalus 2245 grammi ja oli 44 cm pikk. “See oli mulle tohutu kergendus, sest kartsin väga, et ta ei vea kahte kilogi välja, ega olnud kindel, kas ta kopsud ja muu eluks vajalik on kenasti välja arenenud. Pelgasin, et tal võivad nii pisikesena sündides esineda mingid enneaegsete laste mured, aga tegelikult oli ta tervis täiesti korras – sain beebi kohe enda juurde ja meid viidi perepalatisse,” jutustab ema.

Perepalatis veetsid vanemad koos uhiuue pereliikmega kaks ööd ja olid kindlad, et pääsevad seejärel koju. Annabeli kaal püsis lubatud languse piires, ta sõi kenasti ja kõik tundus päris korras olevat. Igaks juhuks tehtud vereproov aga kinnitas vastupidist.

Ta polnud isegi kollane!


“Arst kutsus meid enda juurde – olin heas tujus ja rõõmus, kuna ootasin juba kojusaamist, kui äkki sain nagu külma duši kaela. Tohter teatas, et peame intensiivravipalatisse ringi kolima. Hakkasin lahinal nutma,” kirjeldab Karoli. “Beebi bilirubiini- ja hemoglobiinitase olid liiga kõrged. Ta saadeti päevitama ja tilguti alla. Olin täiesti löödud, sest Annabel polnud isegi kollane!”