Praegu püüan olukorras sellgust saada ja mõtlen, kuidas toime tulla. Ei tahtnud hakata ka kohe last paanikasse ajama või talle midagi selgitama, sest ma ei osanud isegi veel sõnadesse panna seda, mis edasi teha. Järgnevatel päevadel tegin läbi korduvalt kõiki kriisiga seotud etappe: viha ja lein ja eitamine ja kõik need teised faasid ka. Emotsioonid olid maast laeni ja tagasi.

Emotsioonid olid maast laeni ja tagasi.

Mingi hetk tundsin end täiesti tuimana, sekund hiljem vihast leekiv. Ja siis korraks jälle ratsionaalne. Hea oli see, et võtsingi endale aega neid asju läbi tunda.

Lugesin kirjandust ja mõtlesin, et mis siis kõik valesti läks, et see suhe sinna jõudis, kus mees tundis, et talle enam minust ei piisa. Jah, ma pole veel saanud asjades täit selgust ja kuigi me räägime, siis tundub, et peamine rääkija olen mina. Tema vaid kuulab nagu tuppa lasknud koer ja vahel poetab mõne mõtte ka sekka.

Mind häirib aga see, et väidetavalt oli kodus kõik liiga hea — liiga turvaline, liiga paigas kõik. Tõlge: igav rutiin. Eks jah, selle pea 10 aasta jooksul, mis koos oleme olnud, oleme ju paratamatult õppinud teineteist tundma ja kui tekkis pere, siis tekkiski selline stabiilsem rutiin.

Kõige kummalisem ongi see, et sellist rutiini või turvatunnet just soovitataksegi luua ja sageli just laste tõttu. Ja me ei olnud ju kaks vanurit, kes iga õhtu oleks istunud kahekesi telku ees ja vahtinud sama programmi nädalast nädalasse. Ikka kolasime ringi. Käisime koos ja eraldi väljas, et tuulutada. Et mitte olla kogu aeg koos ja ka teine pool saaks hingamiseks vabadust. Mulle pakub rõõmu ja ühtlasi täidab ka akusid, kui saan mõned korrad kuus sõbrantsidega väljas käia. Olgu siis veinil või tantsimas või niisama kohvil, aga kordagi pole mul tekkinud seejuures tahtmist leida endale ajutine flirt või nurgatagune seks.

Kui ma istun suu kinni nagu vissis vinn nurgas, mida see muudab?

Kui mõelda, miks üldse petetakse või milline on petmise juures halvim osa, siis see on aususe puudumine enda esialgse kaasa suhtes. Ole aus ja räägi, mis sind häirib! Kui suud lahti ei tee, kuidas siis peaks asjadele üldse lahenduse leidma? Kui ma istun suu kinni nagu vissis vinn nurgas, mida see muudab? Kas probleemid lahenevad selle vaikimise ja tegematuse peale? Kas teinepool muutub kuidagi? Ei!

Seega kui tahad muutust, tegutse. Ja tegutsemine ei tähenda, et mine võta keegi suvaline rajalt maha, sest sellistel tegudel on alati tagajärjed. Kas selleks tagajärjeks on siis aastate pikkune salasuhe, ajutine kõrvalsuhe vms, aga kui asi välja tuleb- kas see lõpuks on seda väärt?

Minu abikaasa kahetseb oma tegu. Kas ma usun teda? Ei. Kas ma arvan, et ta teeb seda taas? Jah, hetkel küll. Kas ma tahan sellest kõigest hoolimata suhet jätkata? Jah, hetkel küll. Kas see teeb mulle veel haiget? Ei, enam mitte.

Mis muutus? Kõik muutus. See abielu kui selline on surnud. Seks puudub, usaldus puudub. Uuele suhtele vundamendi loomine läheb aga vaevaliselt. Vähemalt proovime mõlemad.

Jaga
Kommentaarid