perejakodu Foto: Andres Putting
Aune kirjutab, kuidas ta koos mehe ja lapsega on end Hispaanias sisse seadnud. Selgub, et ka soojal maal elades jäävad väikesed lapsed IKKA haigeks! Aune: "Ma ei tea, kui arusaajad ning mõistvad on Eesti tööandjad aga siin Gibraltaril näiteks ei lastagi vanematel lapsega haiguslehele jääda, sest see olevat ebaaus neile, kel lapsi pole! Kuidas? Ma ei mõista, kuidas saab haige lapsega kodus istumine olla "lulli löömine" või puhkus?"

Kui vanemad käivad mõlemad tööl ja lapsel on üle nädala kerge nohu ja köha ning seetõttu lasteaeda minna ei saa siis muidugi on see tüütu kuid eelkõige, minul näiteks, on kahju lapsest ja ühtlasi on mul trots, ma ei tea isegi kelle või mille peale aga no kuidas see võimalik saab olla, et üks laps pi-de-valt haige on. Kes, mida, kus valesti teinud on? Kas mina olen halb ema, et ma lapse varakult 2-3 aastaselt lapse aeda panen? Kas need lapsevanemad on pahad, kes oma tatiseid lapsi aeda viivad või on ühiskond loonud meie lastele halvad tingimused, kus elada ja olla? Kas asi on toidus, mida sööme või on süüdi arstid, kellele end ja oma lapsi usaldame? Kas keegi on üldse süüdi või on see kõik paratamatus? Sellised juhul tahaksin teada, kuidas saadi hakkama varem?

Vaata ka Aune blogi See ei ole muinasjutt!

Lugesin vist rahumeelse vanemluse grupist mingi aeg, kus räägiti, et laste immuunsussüsteem on nn lasteaiakõlbulik alates 4 ning isegi 5 aastaselt ALLES ja veel parem, kui emad ja/või ka isad oleksid oma lastega kodus kuni koolini ja teeksid eelkooli ise läbi lastega. Seega need, kes plaanivad siin lähiajal lapsi saada, tuleks mõelda ka pedagoogi ameti peale.

Küll siin räägitakse, et süüdi on vakstiinid, mis teevad lapsed haigeks, süüdi on tänapäeva toit, süüdi on nutiseadmed ja tänapäeva õhk. Ma tean perekondi, kus au sees on ainult puhas toit, tean perekondi, kus vaktsiinid ei ole au sees ja tean ka neid, kus vaktsiine tehakse, tean peresid, kus kõik pereliikmed on veganid, k.a lapsed ja tean peresid, kus lastel on keelatud igasugune nutindus (telekas, arvutis istumine, telefonis multikate vaatamine jne) aga teate mis? Lapsed on ikka ühtemoodi haiged, vahet ei ole, millises keskkonnas nad elavad, kuidas neid on kasvatatud, kas on vaktsiinid tehtud või pole, kas söövad kommi või kaalikat, vaatavad multikat või ei vaata ja kui see kellelegi veel üllatusena tuleb siis polnud need lapsed ühti vanal (toredal) Nõukogude ajal tervemad ja elu "ilusam", kui praegu. Jah, ma toon selle väite siin välja, kuna mulle on öeldud, et kolhoosi-sovhoosi aegadel, kui sigu tapeti ning oma aia kartulast söödi, olid lapsed õnnest rõõsad ja tervis, kui purikatel, korras.

Eestis saavad lapsevanemad oma võsukestega kuni kolmanda eluaastani kodus olla, see on privileeg, millest siiski paljud osa ei saa, kuna ühe palgaga ei ela ära. (Seda juttu, et selle peale oleks pidanud enne laste saamist mõtlema, ma vabandust väga, kuulata ei soovi). Gibraltaril aga on seaduses ette nähtud, et lastega saab kodus olla vaid ema (isadel see võimalus puudub) ning emapalgaga saab riigi poolt kodus olla, 16 nädalat (lugesin ise kohaliku seaduse regulatsiooni läbi) ja kodus saab üleüldse olla, kui ma õigesti sain aru, 29 nädalat lapsega, mis on 7.5 kuud. Nõnda on tegelikult ka mujal maailmas need asjad reguleeritud, näiteks Austraalias, Inglismaal, USA-s jne. Mina ei tea peale Eesti ühtegi teist riiki, kus saab nii kaua vanemapalka, selliseid lapsetoetusi, nii kaua lastega kodus olla. Annab ehk natukene mõtlemisainet.

Homme on Annabelil 09.40 arst ja ma vannun, et kui keegi ei ütle, mis mu lapsel viga on, et ta viimased paar kuud (tegelikult kauem juba) koguaeg haige on siis saab minust nende tohtrite suurim õudusunenägu ja halvimal juhul ma söön kellegi ära. Ma põhimõtteliselt EI MÄLETA seda päeva, kus Annabel ei köhinud, mil ma ei pidanud tal tatti ninast välja pumpama, lapsel polnud palavikku, täpikesi nahal, ta ei oksendanud jne. Nüüd oleme me mõlemad Kristjaniga tööinimesed ja olgu, muidugi on see ka tüütu, kui laps pidevalt haige on aga sellest olulisim on fakt, et 2aastane laps pidevalt piinlema peab, sest olles nakatunud ülemiste hingamisteede viirusesse või põdedes oksendamisviirust, on lapse elukvaliteet neil aegadel ju oluliselt kehvem ja magada ei saa korralikult ja selle tulemusena kimbutab ka üleväsimus, mitte ainult last vaid meid kõiki ja mõelda vaid, tööl tuleb ikka edasi käia. Aga olgu, teine riik, teised seadused! Küsisin, et mis siis saab, kui laps jääb haigeks ja vaja kodus istuda, vastati, et tuleb leida arst, kellele see näitemäng korraldada ning selgeks teha, et lapse asemel olen MINA hoopis haige ja too siis kirjutab mulle haiguslehe. Kuidas ma seda üldse haige lapse kõrvalt teha saan? OMFG! Midagi rumalamat pole ma elusees kuulnud! Ausalt ka!

Minu ettevõttes öeldi põhimõtteliselt, et kuna meid on kontoris vähe ja kõik asendavad kõiki, siis lapsega koju jäämine ei ole soovitatav. See tähendab seda, et kui Annabel haige on, mida ta on olnud juba mitmel korral, peab Kristjan temaga koju jääma ja selgitama seda olukorda enda ettevõttes. Ma kujutan ette, et me läheme homme arstide juurde, kes lõppkokkuvõttes ütlevad meile, et lapsel on ülemiste hingamisteede põletik, kirjutavad antibiotsid ja saadavad koju. Kuna mul ei ole "soovitatav" haiguslehel olla siis Kristjan jääb Annaga koju ja mina lähen raske südamega tööle. Kui öösiti magada ei saa ja last peab põetama ning kaisutama jne, siis kedagi väga ei huvita, tööle tuleb ikka hommikul minna. Fain, korra kvartalis elab ikka üle, nädal aega magamata, unetunde lünklikult 3, lähed rasvaste juustega, ilma meigita, tiigripalsami haisusena tööle ja teed oma asja ära, AGA kui seda tuleb pidevalt teha? Kuidas see jätkusuutlik on? Ühel hetkel on ju vaja kõigil tööle minna, kas pole? Muideks, tuli meelde, et mu töökaaslased rääkisid, et tööandjad Gibraltaril eeldavad, et sul on suur pere ja palju lapsehoidjaid, kes on kodus, kui laps/(ed) haige/(d) on. Küsisin, et mis saab siis, kui ei ole suurt pere ja hoidjaid varnast võtta? No sel juhul tuleb palgata erahoidja, KES HAIGET LAST HAKKAB HOIDMA, et vanemad tööl saaksid käia! Vot nii käivad siin need asjad!

Aah, mu pea on paks! Ma ei suuda välja mõelda, miks Annabel pidevalt haige on. Esimesed 2 aastat ta elust (olgu, 1 aasta ja 11 kuud) oli ta praktiliselt terve. Tal oli noroviirus teisel elukuul, ma pakun, et seetõttu, et meil käisid pidevalt külalised ja eks sealt see tuli. Aastaseks saades olime Annabeliga haiglas, kuna tal oli väga kõrge palavik ja ta oksendas ning paaril korral oli tal kerge nohu, köha pole tal enne 1a 11 kuud olnud kordagi. Peale seda, kui septembris Eestisse tulime, on Annabel praktiliselt üle nädala haige, Hispaaniasse tagasi tulles oli Annabel samuti haige, kuigi ta hoius veel siis ei käinud ja Eestis me ka oma kuu aega ei käinud lõpus. Ma olen nõutu, kogu selle haiguste ja muu kiire ja ebastabiilse elukorralduse juures ma jõuan iseennast süüdistada meie hädades, jõuan Härrat süüdistada kõiges, ühiskonda, tohtreid jne. Keegi peab olema süüdi ju, kurat! Või ei? Ikka ise süüdi? Keegi pole süüdi? Mis siis saab? Olgu öeldud, et Eestis elades käiksin ma samuti tööl ja olgu ka öeldud, et ma tean perekondi, kus ka 3aastased ning vanemad lapsed on pidevalt haiged ja jäävad lasteaiast koju.

Kurb, kui lapsed pidevalt haiged on, millal nad siis oma eludest rõõmu ka tunnevad?

Ja veel, kuidas kogu lugu jätkub, sellest kirjutan SIIN!

Allikas: See ei ole muinasjutt!