Unsplash
Kahe pisikese lapsega kodus olles on igapäevane põhiküsimus, et kuidas päevad selliselt täita, et igaühel oleks piiavalt lõbus ja hea ning et ise suudaks seda kõike hästi hallata.

Tirts on meie peres olnud nüüd juba pool kuud. Hästi kummaline — esimese kahe lapsega mäletan selgelt seda tunnet, et kui nädalake oli sünnitusest möödas ning tundus, justkui oleksid nad igavesti meiega elanud ja eelnevat elu beebita oli raske ette kujutada. Tirtsuga on aga justkui vastupidi — mulle tundub, nagu oleks ta alles üleeile sündinud, aga ometi on juba nii kaua meil olnud!

Et ilmad kisuvad kevadiseks, võtsin endale eesmärgi, et käin iga päev nendega õues. Üksi lastega kodus olles jäi küll mõnel päeval jäi eesmärk täitmata, kuid nüüd, kus ka Härra isapuhkusel, oleme õue läinud nii märja kui päikesega. Tiimina neid riietada — üks ühe lapsega ja teine teisega, on asi ka palju sujuvam, kui seda üksi teha. Kuigi kombekate toppimisest higimull otsaees, on maja ette jõudes kõigil tuju hea.

Ja õueskäigud pole sugugi üksnes lastele kasulikud. Oleme Härraga jalutades mõõtnud iga päev ligi 10 km ning nii Tirts kui Kutt on üle kahe tunni neil käikudel õndsat und maganud! Toas olles jätkub nende lõunaund harilikult maksimaalselt üheks tunniks. Kutt polnud mul juba üle poole aasta õues maganud, seega oli üllatus vägagi positiivne, et ta on endiselt heameelega valmis värskes õhus tukkuma. Millal teil oli viimane kord võimalus oma mehega kaks ja pool tundi järjest lihtsalt lobiseda? Vot — minul nüüd lausa mitu päeva järjest. Boonuseks igapäevased kohustuslikud sammud!

Kui härrat kodus pole, siis üksi ma ikkagi nii pikki jalutuskäike ette ei võta — pole kellegagi rääkida ja omapäi on igav mööda tänavaid käruga astuda. Nii käin ma üksi olles lastega väljas hoopis pärastlõunasel ajal, kui Kutt on ärganud. Panen põnnid riidesse ja sõidutan kodulähedasele mänguväljakule. Tirts reeglina magab taas värskes õhus ning poiss trallib mängida. Oh õnne, kui siis veel mõned porilombid ka õues on — siis on eriti pikaks ajaks rahu maa peal, sest ta ei väsi veeloikudes hullamisest! Ma üldiselt ei keela ka, sest millal sa veel saad lombis mängida, kui mitte kaheaastasena?! Ja mul endal on ka maru lihtne siis käru kõrval tüdruku und valvata ja ühe silmaga Kuti rõõmsal plädistamisel silma peal hoida — keegi ei nuta, keegi ei tee pahandusi, keegi ei nõua midagi. Vaid mõned lapsevanemad vaatavad altkulmu, kui mu väikemees kättpidi porilombis solberdab, aga.. mis sest ikka.

Mina olen Elin (32), Pere ja Kodu ajakirjanik. Hetkel olen dekreetpuhkusel. Mul on kolm last (oh, kui kummaliselt see lause ikka veel kõlab! ) — 11-aastane tütar, nimetagem teda siin Preiliks, pisut alla-kahene poeg Kutt ja äsjasündinud Tirts. Siin blogis jagan oma mõtteid ja juhtumisi, kuidas me Härraga (35) kolme lapse kasvatamise keskel ellu püüame jääda ning mis nutma ja naerma ajab.

Head lugemist ja kaasaelamist!