UN Photo/Amanda Voisard
Kuigi enamjaolt räägin siin blogis kahe väikelapse kooskasvamisest, siis ei saa unustada, et tegelikult on meil lapsi kolm — lihtsalt 11aastane Preili on juba nii iseseisev, et väiksed võtavad kordi rohkem minu tähelepanu. Siiski ei saa ma jätta oma suurt last päris kõrvale.

Ma ei jõua enda saatust ära kiita, et esimese kahe lapse vanusevahe sai just selline. Kümme aastat on meie pere jaoks kõige ideaalsem vahe, mis lastel olla võiks.

Kui ma Kutti ootasin, oli Preili kogu pere kõige ootusärevam liige. Ta jälgis muudkui mu telefonis olevat rasedaäppi ja hoidis end kursis, millise puuvilja suurune vend parasjagu on, mis organid tal välja on arenemas ning luges piltlikult päevi, millal beebi ilmale juba tuleb. Tal oli selge, milliseid oskusi kavatseb tema vennale õpetada ja mida kõike nad kavatsevad koos tegema hakata. Sama kordus Tirtsu oodates. Meie Härraga tegelikult kartsime, et see vaimustus on vaid rasedusaegne ning vaibub, kui Preili näeb ja hoomab, milline tüütu putukas võib tita tegelikult olla. Aga me eksisime selles sajaprotsendiliselt!

Preili oli kohe Kuti sündimisest peale kogu asjas suur huviline ja on seda tänase päevani. Ta süda täitus suure uhkusega, kui sai kõikjal kiidelda, et tal on armas väikevend ja nüüd seda enam, kui vennale lisandus ka pisike õeke. Ta haaras julgelt kohe beebi sülle ja temaga koos jalutades ei võinud keegi teine käru lükata. Tänaseni jooksevad nad mööda korterit tormijooksu, Preili jalgel ja Kutt tal seljas. Hommikuti ei jõua väikevend ära oodata, mil suur õde ärkab ning hiljem, et ta koolist tuleks. Mida aeg edasi, seda rohkem olen saanud Preili hoolde jätta Kutti ka väiksemateks asjaajamisteks ja kodust ära käikudeks. Preili pole kunagi selle vastu olnud — pigem tunneb end uhkelt, et seda talle usaldan.

Ise olen aga püüdnud beebide ja suurema õe suhetesse suhtuda võimalikult rahulikult ja keelamata. Muidugi jätab süda vahel kaks lööki vahele, kui veel üpris lapsemeelne varateismeline hoogsalt äsjasündinud tita endale voodist sülle haarab, kui see kaelakene veel sugugi end ise ei kanna, kuid olen end julgustanud mitte liigselt sõnu peale lugema. Kuti sündides rääkisime läbi, mis on beebi hoidmisel oluline ja mis võib juhtuda, kui teda piisavalt mitte toetada. Sama kordasime läbi Tirtsu sündides.

Edasi oleme lasknud võimalikult palju asjadel ise kulgeda. Ikka oleme teadlikud, et laps on laps ja kõiki ohte ta ette näha ei oska, kuid samas mööname, et ka täiskasvanutel võib erinevaid asju juhtuda ja seega püüame lapse entusiasmi liigsete loengutega mitte alla tõmmata. On olnud lugematu arv kordi, kui ma olen ehmatusest näost valge, avastades, et beebit pole seal, kuhu ma ta enne vetsuminekut jätsin — suurem on ta rõõmsalt enda tuppa viinud. Üldjoontes on kõik siiski hästi läinud. Muhud ja kõksud on enamasti tulnud alles sel ajal, kui poiss jalad alla võttis ja sellega kiirused õe-venna mängudes kasvasid. Ja usun, et just see usaldus ning mittekeelamine on ka nende omavahelised suhted nii lähedaseks vorminud. Loodan, et sama juhtub ka uue beebiga. Vahel tuleb oma hirmudest üle olla ja lasta lastel kokku kasvada.