Foto: Hele-Mai Alamaa
Jätan ööpimeduses oma Prantsuse-koduga rutakalt hüvasti ning sisendan endale, et üleminek ühest eluetapist teise tuleb pehme ja mugav nagu õmblusteta aluspesu.

“Tere! Olengi nüüd Eestis!” helistan oma tulevase üürikorteri omanikule juba Lennart Meri nimelise lennujaama pagasilindi äärest. 

“Eks päris palju on juba tehtud, aga paar nädalat läheb remondiga ikka veel aega,” kostab telefonist korteriomaniku sõbralik hääl. Ehmatan end oma õmblusteta pesu fantaasiast hoobiga kaineks. Aga millega tegelda seni, kas tõesti oma tundeelu ja tööotsingutega? 

Šarmantse peig­mehega, kes armastas mu muffineid nii väga, et unustas pikka aega mainida, et tegelikult on tal pealinnas teine naine ka.