Foto: Erakogu
Aastavahetus lastega peredes — õues, toas, ärkvel, magades? Beebidega, ilma? Oma emaksolemise 12 aasta jooksul olen päris paljude sõprade ja tuttavatega sel teemal vestelnud ja aastavahetusigi koos pidanud. Selgub, et nagu ikka kasvatusteemadel, lähevad siingi vanemate arvamused lahku.

Kuidas peetakse aastavahetust lastega? Kuidas sina seda pead?

Mina ei mäleta, et mu elus oleks olnud ühtegi aastavahetust, mil oleksin maganud. Seda nii lapsepõlves kui ka täiskasvanuna. Minu jaoks on uue aasta tulemine ikka olnud üks keskmisest olulisem tähtpäev. Seda ka keskööl, mil aastanumber täpselt vahetub. Kurb oleks seda maha magada.

Nii olen ka oma lastega lähtunud põhimõttest, et kui tavapäraselt on lastel kell kaheksa-üheksa uneaeg, siis 31. detsembril on lubatud, või lausa kohustuslik, olla ärkvel ka keskööl.

Palju on vanemaid, kes ise küll pidutsevad aasta viimasel päeval, kuid lapsed sätitakse üheksast magama ning hommikul ärgatakse, nagu midagi poleks juhtunud. Ja on vanemaid, kes laste esimestel eluaastatel ka ise varakult magama lähevad ning seega jäävad mõned aastavahetused omalgi justkui vahele. Minu jaoks on see kuidagi võõras, sest… kuidas ma magan aastavahetuse ja ilutulestiku maha?

Juba Preili esimesest eluaastast peale olen üldiselt teinud nii, et laps läheb küll õhtul väsides magama, kuid äratan ta paarkümmend minutit enne keskööd üles, et kõik koos perega õue või lausa kesklinna minna ilutulestikku nautima. Vahel lennutame ise ka mõned raketid, põletame säraküünlaid ja soovime teineteisele lõbusasti head uut aastat. Sageli on meil külas mõned lähedasemad sõbrad, vahel peame seda sugulastega. Päris keskööni jaksas Preili esmakordselt üleval olla ilma vahepeal magama minemata vast 6-7aastasena — mäletan, kui eriline sündmus see talle oli! Kiitles veel nädalad hiljemgi sõpradele, et ta oli lausa keskööni üleval ja üldse ei väsinud!

Mäletan sedagi, kuidas mõnel aastavahetusel oli teda pärast juba magamajäämist päris keeruline keskööl uuesti üles saada. Torises, et tema ei taha ärgata, laske tal olla. Kui aga lõpuks virgus ja rakette nägi, vanematega särava taeva all oli, siis avaldas tänu — aitäh, et mind ei kuulanud ning ikka üles ajasite!

Samamoodi on oma esimesed kaks aastavahetust läbi teinud Kutt. Esimesel korral oli mõnusasti linaga mu kõhule seotud ja silmad pärani, imestus hinges, vaatas võimast ilutulestikku. Teisel aastal oli ta kärus istumas kesk suurt taevas toimuvat pidu. Nüüd, kus saabumas on Preili kolmeteistkümnes ja Kuti kolmas aastavahetus, on lisandunud Tirtski — ka tema saab aastavahetusel olema mulle kõhule seotud. Kutt ehk võib proovida juba hoida oma esimesi säraküünlaid — ikka nii, et vanemad toetavad. Loodetavasti saab nendegi jaoks alguse üks ilus traditsioon, kus iga aasta kolmekümne esimesel detsembril võib olla keskööl õues, vaadata seda ilu, mis see kõikidele pakub.

Kuidas sina oled harjunud aastavahetust pidama? Kas beebid ja väikelapsed näevad ilutulestikku ja aastavahetuse pidustusi, või pigem mitte? Millistel kaalutlustel see sinu peres just nii on?

Head vana aasta lõppu ja vägevat vahetust! Beebidega või ilma.

Elin

Foto: Erakogu