Ema küsib: Kas lasteaed on võimalus või kohustus?
Hiljuti avaldati uudis, et minister Repsi arvates peaks lasteaed vähemalt mingist vanusest alates kohustuslik olema. Selline mõte on plaanis nende vanemate pärast, kes kooliajani oma last kodus hoiavad ning seejärel lapsed koolis teistega võrdselt hakkama ei saa.
Lasteaed on minus alati tekitanud erinevaid tundeid. Ühelt poolt olen väga tänulik kõigile neile inimestele, kes minu lapsega tegelevad ajal, kui ma tööd teen. Need inimesed teevad imelist tööd. Teisalt saan aru, et väikeste laste jaoks on esmane ajaveetmise valik ja seltskond kodu ja perekond. Loomulikult on tore koos omavanuste lastega mängida, aga perekond on ikkagi see, kus laps kasvab. Või peaks kasvama.
Nii ei ole ma kindlasti mitte lasteaia vastu. Küll aga kindlasti selle kohustuslikuks muutmise vastu. Kooliskäimine on nagunii lastele kohustuslik. Mis või kes meie lastest peaks siis saama, et nad veel varem kohustuslikkuse rattasse peaks lükkama? Kui palju kiiremini ja kõrgemale need lapsed suudaksid lennata, kui neid veel varem kohustuslikult koolitama hakatakse?
Kordan veel, et ma ei ole ei lasteaias käimise, ega laste koolitamise vastu. Minu jaoks on vastuvõetamatu rääkida sellest, et kusagil hakkab olema inimene, kes otsustab, kui palju väike laps peab suutma kodust eemal olla.Teisalt on see ka lapsevanemale lisakohustus, sest sa pead oma väikse lapse iga päev lasteaeda viima. Kui peres on mitu last ja üks lapsevanem on näiteks väiksemaga kodune, siis on täitsa normaalne, et jäetakse ka suurem laps koju. Või saab suurem lasteaias käia just seepärast, et lapsevanem saaks ka väiksema lapsega üks-ühele aega veeta. Kuid see oleks sel juhul lapsevanema ja selle perekonna enda otsus, mitte ministri ettekirjutus!
Palju on perekondi, kus mitme väikse lapse lasteaeda saatmise asemel on üks lapsevanem kodune, sest rahaliselt on lihtsalt nii mõistlikum. Lasteaiatasu ning toiduraha on mitme lapse peale mitmeski lasteaias lihtsalt nii suured, et madalapalgalisele töökohale pole lapevanemal mõtet minna. Kui ministri eesmärk on, et lasteaias käiks rohkem lapsi, siis kindlasti on alustuseks võimalik kasutada positiivset lähenemist. Ehk et lapsevanematele reeglite tegemise asemel võib pakkuda võimalusi. Näiteks on võimalus kaotada lasteaia kohatasu ning toiduraha. Usun, et see samm tooks päris mitmed lapsed lasteaeda tagasi.
Kui aga eesmärk on meie väikse riigi suurde reeglite nimekirja lapsevanematele veel üks kohustus lisada, siis võib ju tõesti lasteaia kohustuslikuks muutmise ideega jätkata! Lapsevanemana loodan väga, et valitakse positiivne toetamine, mitte käskude-keeldude tee.
***
Mina olen Heli Künnapas (36), hariduse poolest personalijuht, praegu kirjanikust, kirjastajast ja poliitikust ema neljale lapsele (9a, 7a, 5,5a ja peaaegu 4a). Meie pere pesamuna sünnib aga juba sel suvel. Minu "sulest" on praeguseks ilmunud 13 raamatut (sealhulgas menukas noortekas "Ütlemata sõnad" ja romantiliste lühiromaanide sari "Mõni õhtu romantikat"). Hetkel juhin ja arendan Heli Kirjastust, mis avaldab mu enda ja nüüd ka teiste kirjanike raamatuid. Suviti korraldan-juhendan lastelaagrit. Lisaks pean blogisid http://minuiluselumaal.blogspo
