Esimest korda elus olen ma endale vastik vaadata

Vastik tunne, sest ma tunnen end kehvasti. Asjad ei istu seljas, kõndides tunnen, kuidas kõhupekk liigub, ma näen endal isegi seljapekki ja ainus variant näha enam-vähem söödav välja, on kasutades trimmivat aluspesu. Ma olen enda peale tige, et mul pole piisavalt tahtejõudu olnud, et see kaalutõus kontrolli alla saada.

Ma olen endaga siiani alati rahul olnud. Oma välimusega. Mind ei heiduta kommentaarid, et ma näen vanem välja, sest ma ise tunnen end noorena. Mõnikord mõtlen küll, et holy shit ma olen põhimõtteliselt 40, et see on ju juba täiesti täiskasvanud inimene, aga ma ei tunne end täiskasvanuna. Vananemine on paratamatu ja mul ei ole laias laastus vahet, kas ma näen välja 30+ või 40+ või 50+.

Küll aga pean ma tunnistama, et viimasel ajal on mind väga häirinud kommentaarid mu kehakaalu kohta. Vahet ei ole, kas see tuleb naljaga pooleks Marekilt või mu emalt või suvaliselt kommenteerijalt blogis. See on häirinud mind sellepärast, et mul on kodus peegel ja kuigi ma teen nalja, et riided on vist pesus kokku läinud, siis ma ju ise tean, et tegelikult olen ma lihtsalt ei rohkem ega vähem kui kümme kilo ülekaaluline. Mind häirivad need kommentaarid, sest need on puhas tõde. Ma olen paks! Ma olen alati, nagu vist kõik naised, rääkinud, et ma olen paks, aga see on ilmselt olnud selline “pean rääkima, sest olen naine”-pullikaka. Nüüd ma aga tunnen, et olengi paks. Ja see on nii vastik tunne.

Vastik tunne, sest ma tunnen end kehvasti. Asjad ei istu seljas, kõndides tunnen, kuidas kõhupekk liigub, ma näen endal isegi seljapekki ja ainus variant näha enam-vähem söödav välja, on kasutades trimmivat aluspesu. Viimane on iseenesest okei, sest on riideid, mis kohe ei istu kuidagi seljas ilma trimmiva korsetita, aga ma olen endale ette söönud ja joonud kõhu, mis meenutab rasedakõhtu. Kleit on seljas ja tuul puhub valelt poolt ning kohe joonistubki vats välja. See on õõvastav. Ausalt.

Ma olen enda peale tige, et mul pole piisavalt tahtejõudu olnud, et see kaalutõus kontrolli alla saada. Jube lihtne oli öelda, et aahhh, antidepressandid on süüdi, aga kes mul keelas siis rohkem liikuda ja vähem süüa? Ja ka vähem juua. Mul on isegi veini suhtes vastikustunne, sest see on kindlasti ka üks põhjus, miks mu kaal on tõusnud. Ma liigun küll palju, täna olen ma juba kõndinud täis üle 12000 sammu, aga see pole ju trenn. Isegi, kui ma tahan end petta ja öelda, et ohh – küll ma nüüd olin tubli ja kõndisin palju! Fakt on, et mulle vaatab peeglist vastu ülekaaluline mutt.

Ma saan aru, et praegu on jube popp endale rinnale taguda ja rõhutada, kui äge on paks olla ning leida sellele igasugu vabandusi – sünnitanud naine, depressioonis, soodumusega, blaablaablaaa. Mõni tüsedam naine tõepoolest näeb kena välja ja mõnele mu meelest lausa isegi sobib natuke paksem olla ning samuti ei arva ma, et kõik peaksid olema piitspeenikesed, aga sellest ma ei räägigi. Ma tahan olla normaalkaalus. Istuda nii, et ma ei peaks vastikust tundma oma kõhtu vaadates või häbeneda silmad peast kui näen oma käsivarsi. Ida tegi must eile pilti. Oli see siis vale või just nimelt õige nurk, aga mul oli esimest korda elus ennast vastik vaadata.

Loe ka teisi Eveliisi postitusi tema blogist: estonianwithabackpack.com