Ise olen ma ka vist ümberõpetatud vasakukäeline, sest peale söömise ja kirjutamise eelistan ma alati vasakut kätt. Ajal, mil mina lasteaias käisin, nägid kasvatajad suurt vaeva kõiki paremakäelisteks õpetada. See ehk seletaks mu kohutavat käekirja. Eile tegime Esileediga eelarvet ja täna ma istun, pea käte vahel ja üritan välja veerida sõnu, mis ma eile sinna kirjutasin.

Seega, ma ei sooviks Noorsandi valet kätt kasutama õpetada, kui tegelikult looduse poolt siiski vasakukäeline on. Lihtsalt tundub, et ei ole.

Kuidas aru saada, kas laps on vasaku- või paremakäeline, seda vaata SIIT

Peenmotoorika ei ole aga hetkel peamine asi, mis meile Noorsandi juures muret teeb. Muret teeb rohkem hoopis see, et ta sai just aasta ja kolme kuuseks ning ta ei ole jätkuvalt otsustanud kõndima hakata. Isegi ühte sammu mitte. Ta ajab end küll kõikvõimaliku najal püsti, kuid ta ajab end varvastele nagu baleriin- ta ei seisa nii nagu meie seisaksime kikivarvul, vaid ajab varbad krõnksu ning seisab varvaste välimisel küljel. Jumal teab miks. Meil käib iganädalaselt kodus ka füsioterapeut, kes Noorsandiga võimleb ning loodetavasti saab poiss peagi aru, mis ta enda jalgadega teha suudab.

Selles mõttes on mul hea meel, et lapse selg pidi tugevnema just käputamise perioodil ja kuna meie poeg on käputanud juba viimased neli pool kuud, siis saab tal olema loodetavasti tugev selg ja hea rüht. Kas äkki mõnel lugejal on laps olnud sarnaselt hiline õitseja? Andke enda kogemustest teada.

Selge on see, et küll ta kõndima hakkab, kuna jalad on tal tugevad ja töötavad kenasti. Selle tunnistajaks olin ma täna hommikul, kui Esileedi ta varbaküüsi lõikas. Jalad siplesid ja väänlesid ning iga osa tema jalast oli missioonil Esileedi käest need käärid ära lüüa.

Eriti tüütu on Noorsandi käputamine õues käies. Ükski tema vanune laps ei taha väga hea meelega vankris ühe koha peal istuda ning varem või hiljem annavad nad sellest ka häälekalt teada. Nii ka Noorsand. Kuid käperdamine tänaval on nii aeglane ja tüütu. Eriti üle autotee minnes. Mina saan vankriga kiiresti üle, kuid siis ma pean seal tee serval ootama, mil ka Noorsand põlvili roomates teisele poole teed jõuab.

Nutikam lugeja hammustas ehk ikka läbi, et ma tegin nalja. Ma pean kahjuks blogis kirjutama, et ma teen mingit nalja, sest algul ma ei kirjutanud ja siis sain alati selliseid kurje kirju. Aga mõelgem loogiliselt, missugune normaalne lapsevanem laseks lapsel üksi üle tee käputada? Ta määriks ju enda püksid ära.

Aga hästi, ma olen jätkuvalt võlgu ühe postituse, kuidas me valisime endile turvatooli ja selle kohta on valmimisel suisa ka video. Samuti räägin ühes järgnevates postitustes meie kadalipust, kuidas me püüame vähendada Noorsandi menüüs lastetoidu osakaalu ja harjutame sööma asju, mida me isegi sööme. Ning lõpuks räägin teile paari nädala pärast ka ühest sündmusest, mis jääb meie pere kogu ülejäänud elu edaspidi mõjutama.

Muide, tänan kõiki, kes on tulnud ka mu Facbooki lehte jälgima. Panen homme üles lühikese video, kus Noorsand õpib kahvliga sööma. Ütleme nii, et kui Noorsandi suu oleks otsa ees, oleks kahvel kenasti suhu jõudnud. Üldse kavatsen postitada edaspidi lehele lühikesi videoid meie päevastest tegemistest. Kui teid selline asi huvitab, siis olete teretulnud.

Üks asi veel. Sel aastal korraldatakse parimate blogide valimist ja head inimesed on ka minu blogi sinna nomineerinud. Kui te arvate, et see võiks väärida häält mingis kategoorias, siis minge hääletage ka. Kui mitte, siis seal on SUUR hulk teisi logisid, mille poolt hääletada võib. Antud blogi vist kandideerib eelkõige meediablogide kategoorias.

Hääletada saad sa siin: http://bestblog.ee