Esileedil on olukord aga vastupidine. Nende peres oli Emadepäev suursündmus. Kogu pere tuleb kokku (neid on seal nii palju, et ma pole kõiki kokku jõudnud lugeda), kingitakse kingitusi, süüakse pidulikku lõunat, meenutatakse seltsis ema piinlikke seiku, kuidas ta keset kesklinna avastas, et ta oli endale kalossid jalga unustanud või kui ta kassa sabas maksma hakates käekotist aluspüksid välja tõmbas, mille ta vigurvändast mees sinna kodus peitnud oli… oh, mul on äialt veel palju õppida..

Nüüd, kui noorsand on meil olnud pea neli kuud, siis on meil ees meie kõige esimene Emadepäev. Nüüd ongi mul valik, kas me lähme edasi minu pere traditsiooniga, et ei tähista, või me lähme edasi Esileedi omaga. Vähemalt mulle meeldib mõelda, et mul on valik, sest tegelikult ei julge ma ettegi kujutada, mis võiks juhtuda, kui ma Esileedit hommikul lillekimbuga ei „üllataks“.

Ma ükskord proovisin seda viisi, et ma ei andnud lillekimpu sünnipäevaks hommikul, vaid ootasin sellega õhtuni, tehes näo, et mul on justkui ta tähtis päev meelest läinud. Ta ei öelnud mulle selle kohta päev otsa sõnagi ja kui ma õhtul talle lilled kingitusega tõin, siis ta lihtsalt naeratas ja tänas. Kui ma seda asja enda peas sünnipäeva eel läbi mängisin, siis minu idee kohaselt oleks ta pidanud rõõmust lakke hüppama ja mind oimetuks musitama ning samal öeldes, et ta kartis, et ma olin unustanud. Kuid tegelikkuses oleks tal võinud olla suurepärane päev, mitte ainult tore õhtu.

Kuid ema on väärt seda, et muuta tal see päev natukenegi erilisemaks. Juba see, et keegi oli nõus teist inimest 9 kuud enda sees kandma, kannatama ebamugavusi, iiveldust, alaselja valu ja suuri rindu.. oot, see viimane on vist positiivne pool. Kuid juba see on väärt medalit. Klišee oleks öelda, et mul ei ole vaja mingit Emadepäeva, vaid ma võin talle iga päev tänulik olla. Aga kas keegi meist seda muul ajal väljendab? Kui paljud meist on viimase kuu jooksul näiteks helistanud emale ja seda mitte mingi teene pärast, vaid lihtsalt helistanud või otse öelnud, et sa oled olnud suurepärane ema, aitäh, et sa oled mind armastusega ja pühendumusega selliseks kasvatanud? Lihtsalt niisama. Ma tean, et mina ei ole ning nüüd isana kavatsen ma alati tänulikkusega selle päeva nii oma emal, kui ka Esileedil natukene erilisemaks muuta.

Neli kuud oleme me Esileediga vanemaks olemist õppinud ja meie rollid ei ole antud hetkel võrreldavad. Ma ei oska hinnata seda, et ta ärkab öö jooksul iga paari tunni tagant üles, et noorsandile süüa anda. Mõni öö, kui ma pean ärkama selleks, et tualetti minna, on minu jaoks juba piisavalt tüütu. Tema on see, kes kuulab poega, kui tal on vaja enda emotsioone välja elada ja teda lohutab. Tema leiab leevenduse ja õiged sõnad, kui mu poeg või mina seda vajame. Noorsand ei oska veel rääkida, kuid ta naeratus, mis on ta huulil hetkest, kui ta silmad hommikul lahti teeb, ütleb kõik — ta teeb suurepärast tööd.

Ma tean, et ma olen vahel kärsitu, kiuslik ja lapsik ning ma olen väga tänulik, et ta mind välja kannatab. Mis veelgi enam, ta ütleb, et ta armastab mind ja ta sõrmed pole kordagi seda öeldes ristis olnud. Kui ta räägib mulle juttu, mis on pikem, kui 20 sekundit ja mu mõte läheb rändama, siis ta ei lähe endast välja, kui ta peab sama asja mulle kolm korda järjest rääkima. Kui ma vahel, minu jaoks, tema veidrad soovid ja solvumised PMSi kaela lükkan ning seepärast need justkui tühiseks muudan, siis ta annab mulle andeks. Sa oled suurepärane inimene ja anna andeks, et ma seda sulle iga päev ei ütle! Kuid täpselt nii ma mõtlen.

Kallid emad, soovime teile Karl-Erikuga imetoredat Emadepäeva!

Isa blogi jätkub nädala pärast laupäeval, kuid Henryl on ka kaalublogi, kus ta räägib enda sammudest tervislikuma eluviisi suunas http://tervisepoole.wordpress.com/