Isa blogi: eile viskas mul ühel hetkel kops üle maksa ja ma ütlesin, et lõpetagu ära, kaua ta võib lõuata
Ma ei tea, mis Noorsandi viimasel paaril päeval tabanud on, kuid selline tunne, et nabanöör on tagasi kasvanud. Ta veedab päevad läbi nõudes, jorisedes ja püksisääri sikutades, et sülle saada. Me ise pakume, et see võib olla seotud hammaste tulekuga ja ma väga loodan, et see nii ka on, sest kui ja juba üheaastasena teismelisena käitub, siis see saaks olema üks eriti pikk ja veniv lapsepõlv. Ma usun, et ta paugutaks uksi ka, kui ta jõuaks. Lisaks ei saa ta praegu uste paugutamisega riskida, sest, kui ta selle kinni lööks, ei saaks ta seda enam lahti, sest ei ulata lingini.
Eile viskas mul ühel hetkel kops üle maksa ja ma ütlesin pojale kurjal häälel, et lõpetagu ära, kaua ta võib lõuata.
Ta oleks justkui minust aru saanud, vaatas mulle suurte silmadega kurvalt otsa ja ei teinud enam ühtegi häält. Võiks arvata, et see oli suurepärane, sest seda ma ju justkui tahtsingi, et ta lõpuks ometi vait jääks, kuid sekundiga tabasid mind süümepiinad, võtsin ta sülle ja vabandasin kallistades.
Ma unustan vahel ära, et tited on emotsionaalsed ja ei oska emotsioone veel varjata. Kui nad on õnnetud, siis nad nutavad ja kui rõõmsad, siis nad naeravad. Mis iganes põhjusel ta viimased päevad nõudlikult häälitsenud on, ju ta püüab midagi väljendada, kuid ma lihtsalt ei saa temast aru.
Lisaks sellele, et nad on emotsionaalsed, on nad ka väga ebaviisakad, sest neile pole keegi käitumise etiketti veel õpetanud. Ta ei tea, et tualetti ei ole viisakas sisse tormata, kui keegi seal omi asju ajab, ega jääda ust kraapima, kui ust kohe lahti ei tehta. Ebaviisakas on kogu sahtli sisu põrandale tõmmata kaks minutit peale seda, kui ma olen sahtli sisu põrandalt tagasi omale kohale pannud. Või, et see on maru tüütu, kui keegi päev otsa hülge hüüdu kodus imiteerib, sest täpselt sellena see mulle viimased päevad tundunud on.
Leppisime Esileediga kokku, et kui kumbki meist tunneb, et enam ei jõua ja Noorsand ei tee midagi otseselt valesti, vaid jaurab ja on viril, siis selle asemel, et ennast tema peal välja elada, ütlen mina Esileedile, või tema mulle (oleneb, kellel juhe kokku jookseb), et enam ei jõua ja vajan natukene puhkust. Ma tõepoolest ei taha Noorsandile saata signaali, et ta ei tohi mulle kurta, sest ma soovin ikka kasvatada emotsionaalselt tervet last ja kellele ta veel kurta saab, kui mitte meile.
Ma küll alati püüan enamus negatiivseid asju elus huumoriga võtta. Kuid alati pole see võimalik, sest vahel olen väsinud, või muu stress on juba eeltöö teinud. Umbes kuu tagasi saime näiteks kirja, et mu nimel olev korter, milles elab mu vanaema, uputas alumise naabri vannitoa ära ja nüüd nõuab kindlustus meilt üle 900 euro. Püüdsin, mis ma püüdsin selles positiivset enda jaoks otsida, aga ainus, mida ma selles nägin, oli kallis õppetund, et tuleks ikka ka too korter ära kindlustada. Oleks olnud kindlustus, oleks selline järsk ja ebamugav kulutus olemata olnud. See võib olla üks sellistest stressidest, mille pidevat olemasolu sa nagu ei teadvustagi, kuid siiski on ta kusagil peas olemas ning seetõttu võib inimene olla närvilisem ja kannatamatum.
Kuid hetk peale Noorsandi ees vabandamist, tema süllevõtmist ja kallistamist, tõstsin ta oma näo ette ja tema neli vallatut hammast välkusid naeratuse saatel. Ta ei olnud mu peale pahane, ta tahtis vaid olla mulle lähemal ja mina olin olnud egoist, sest mul on ju kaks kätt. Igal inimesel on antud kaks kätt, et ühes käes hoida last ja teise käega õppida tegema asju, mida sa varem tegid kahe käega. Ma avastasin, et kartulit saab koorida ka ühe käega. Lihtsalt kauem läheb... ja verd on rohkem.
Eks see hammaste tuleku aeg on keerulisem ja tuleb lihtsalt üle elada. Vähemasti me arvame, et tal tulevad hambad, mitte tal ei ole lihtsalt kehva iseloom. Selles veenduda ta meil ei lase, sest nii, kui keegi püüab tema suhu näha, või sõrmega iget katsuda, sulguvad ta huuled ning sul on rohkem lootust poliitikult küsimusele otsest vastust saada, kui sõrme Noorsandi suhu pista.
