Foto:Erakogu
Kui meie üles kasvasime, siis meie vanaisal oli ilus tumesinine VAZ 2101 ja meil ei jäänud ühtegi sõitu tegemata sellepärast, et kellelgi oli turvahäll maha ununenud, sest sellist asja lihtsalt ei olnud leiutatud. Vähemalt meie kandis mitte.

Pea iga päev kuulen ma Esileedi üllatunud hüüatusi, kuidas see või teine riietus Noorsandile väikseks jääb. Täna mõistsime, et see tohutu pidžaama, millesse ta alles ära oli uppumas, on tõenäoliselt täna öösel viimast korda ta seljas, sest tal läheb päkkade väljasirutamine juba keeruliseks.

Teine asi, millest ta on välja kasvamas, on turvahäll. Ta veel mahub sinna sisse, kuid ta jalad tilbendavad üle ääre. See vist ei ole küll probleem, kuid ka ta peanupp on üle ääre ulatumas ja  varsti pole turvahällis tal ka enam eriti turvaline. See pani mind üldse mõtlema tänapäeva turvanõuete peale.

Arstidel on turvahällist üldse oma arvamus, sellest võid lugeda SIIT

Kui meie üles kasvasime, siis meie vanaisal oli ilus tumesinine VAZ 2101 ja meil ei jäänud ühtegi sõitu tegemata sellepärast, et kellelgi oli turvahäll maha ununenud, sest sellist asja lihtsalt ei olnud leiutatud. Vähemalt meie kandis mitte. Ainuke turvaseade, mis vanaisa autol tagaistmel oli, oli käepide uksekohal, millest kinni hoida, kui vanaisa vanal Postiteel, mis Põlvasse viis, liiga uljalt kurvi võttis. Kes on käinud Maanteemuuseumis või söönud lõuna-Eesti parimat pitsat Pizza Olives, on selle tee võlusid kindlasti tunda saanud.

Ükskord, kui Noorsand Esileediga jalutades ühel hetkel enda soovimatust värskes õhus viibida näitama hakkas, kutsus Esileedi mind neid autoga koju tooma. Selle asemel, et olla tänulik, et ma neid päästma tulin, sundis ta mind koju tagasi pöörduma, turvahälli võtma ja alles siis oli ta nõus auto peale tulema. Kas ta pingutas üle? Ma ei oska vastata. Tol hetkel tundus mulle see nii küll, sest sõita tuli vaevalt kaks kilomeetrit. Eksisin ma siis tõesti nii rängalt, et mind tuli joonelt koju tagasi saata? Kui oleks rollid vahetunud, kas ma oleksin nõus olnud oma pojaga istuma autosse ilma turvahällita? Ma usun küll. Selleks ongi Esileedit vaja, kes hoolitseks, et mina oma positiivse suhtumisega midagi negatiivset ei korraldaks.

Eks mehed ongi vist riskialtimad, kui naised. Õigemini, ma ei näekski vist seda, et Noorsand sõidab kaks kilomeetrit linnatänaval ilma turvahällita, kui riskimist. Kuigi seda see tõenäoliselt on, sest sul võib olla maailma parim autojuht, kuid sa ei saa vastutada teiste juhtide eest, kes sulle vastu sõidavad. Väga nõme oleks pärast enesesüüdistuse käes vaevelda ka, et miks ma just täna otsustasin turvahällinõuet ignoreerida ...

Noorsand veedab tänaseks ärkveloleku ajast rohkem püstises asendis, kui kõhuli, sest igakord, kui ta kusagile kohale roomab, ajab ta end kohe põlvedele püsti. Kuid ta ei ole veel kõige kindlam selles poosis ja ei möödu päevagi, kui ta mingil hetkel ära unustab, et ta pole veel maailma osavaim istuja ning ta kukub kolaki selili. Ma olengi täiesti imestunud, et Esileedi ei ole kusagilt poest talle mingit kiivrit muretsenud, sest ma olen täiesti kindel, et mõni tootjafirma on mingi lastekiivri välja mõelnud ja ülemuretsevad emad seda ka ostnud. Võib olla mitte, kuid kui on välja mõeldud laste jalutusrihmad, et aktiivseid rüblikuid läheduses hoida, siis miks mitte turule tulla ka kiivriga.

Järgmise nädala plaan ongi siis meil leida sobivaim turvatool. Missugune see olema peaks, ma veel ei tea. Esileedi on siin kuid eeltööd teinud ja mulle linke saatnud, et ma neid läbi loeks... Küll ma loen.  Mul on vaja veel paar asja ära lõpetada, siis jõuan nende linkideni. Seda juttu on Esileedi vist juba kuid kuulnud. Samas, kui ta neid linke saadab, siis tõenäoliselt on ta need juba läbi lugenud ja mingi otsuse langetanud. Mis see minu lugemine ikka nii väga enam juurde annaks. Ma olen kunagi rääkinud ka siin blogis, et minu tähelepanuvõime on umbes 15 sekundit. Kui see mind 15 sekundiga endasse ei ime, siis ma tunnen tõsist piina, kui seda edasi lugema peaksin. Ma ei ole kohanud maailmas veel ühtegi tootespetsifikatsiooni, mida oleks huvitav lugeda. Seega, jäägu see Esileedi pärusmaaks.

Ma olen kasvanud põlvkonnas, kus me veetsime septembreid värvihaisulises koolis, loopinud eterniiti lõkkesse, põletanud kamme, mis olid mingist eriplastikust, mis suitsesid meeletult, kui need juppideks lõhutuna tühja tikutoosi pista ja põlema süüdata (miskipärast kutsusime me selle kammi materjali tšelloks), mitmed sõbrad kaotasid sõrmi, tegime karbiidiga pauku, me ei olnud kuulnudki ei gluteeni- ega laktoositalumatusest ja ammugi tundunuks tobe sõita autos turvatooliga. Kuid tänapäeval on olukord muutunud ja ei teagi, kas sellepärast, et maailm on ohtlikum, oleme ohtudest teadlikumad, või kavalad tootjad on mõjutanud otsustajaid, et meil on neid asju ilmtingimata vaja. Mine sa tea.

Henry teise blogi võib leida aadressil http://amidahenryteeb.eu