Ütlesin, et ok las ta siis hakkab, aga miks sa nii õnnetu oled? Kas midagi juhtus? Ta vastas, et juhtus see, et vananaiste suvi hakkab ja ma enam ei jõua! Pole raske arvata, et viimased sõnad tulid juba läbi õnnetute nutupisarate.

Esileedi ei vaja viimasel ajal eriti palju, et pisaraid valama hakata ja ma kahtlustan, et meie naabrid peavad mind juba vägivaldseks meheks, sest iga kord, kui nad sisse astuvad, on Esileedi silmad paistes.

Kuid tundub, et see vananaiste suvi lükkub edasi, või jääb ära, sest nagu alati, ei pea ilmateade paika. Äkki nüüd seakatku puhangu ajal on seamaks defitsiit ning nad peavad ilma mingite muude vahenditega ennustama. Igal juhul Esileedile sobib see suurepäraselt. Tal on kohe samm kergem ja tuju parem. Küll aga ei sobi see Noorsandile, sest tema väike bassein seisab kasutuna ja üldse pääseb ta õue tavapärasest vähem.

Eks me laseks rohkem, kui ta kõnniks iseseisvalt, aga ta on oma jalgadel ikka ebakindel ning eelistab jalgadel kõndimisele põlvedel kõndimist. See aga vähendab tema võimalusi väljas käimiseks, sest põlvili kõndides on ta püksid hetkega läbimärjad.

Ainuke viis temaga väljas käia on selliselt, et ma tulen temaga kaasa, kuna käe kõrval kõnnib ta kenasti. Mitte väga pikalt, kuid siiski oma jalgade peal. Taastusraviarst, kellele me teda näitamas käisime, ütles ka, et tema hiline käima hakkamine tuleneb kahest asjast — Noorsand on pikk ja peenike laps ning ta on hüperplastiline, mis muudab tasakaaluhoidmise keerulisemaks.

Teine variant on temaga väljas käia jalgrattaga. Muretsesime talle jooksuratta, mis peaks arendama tema tasakaalu, kuid hetkel on meil sellega liikumisel tõrge, kuna Noorsand on harjunud, et ratta selga istudes on keegi teda alati edasi lükanud, mitte ei ole ta pidanud ise tööd tegema. Siis ta istubki seal oma jooksuratta seljas ja ei suuda ära imestada, miks ta edasi ei liigu.

Eks me siis käime nende sombuste ilmadega eelkõige kolmerattalisega ning väike boss naudib seda, et ma teda mööda külatänavat lükkan. Las ta naudib, sest kauaks seda rõõmu tal enam jäänud ei ole, kuna peagi ulatub ta ise pedaalideni ja peagi õpib ta iseseisvalt kõndima ning peagi on tal juures kaks konkurenti, keda ma pean mööda külatänavat edasi lükkama.

Rääkides kaksikutest, kes on Esileedi kõhus nüüd olnud umbes 32 nädalat, siis tundub, et nad on võtnud endale missiooniks teha end nii nähtavaks kui võimalik. Kui ma varem pidin kannatlikult käsi kõhu peal ootama, et äkki nad liigutavad, mis oli kõige tüütum tegevus maailmas, sest see on eriti ebamugav, kuna ma ei tohtinud küünarnukki Esileedile toetada ja käsi väsis maru kiiresti ära ja nii kui ma käe ära võtsin, Esileedi karjatas, et näe, liigutas. Siis nüüd ei pea enam seda tegema, vaid ma võin silmaga näha, kuidas nad oma tagumikku vastu kõhtu pressivad.

Muide, ma olen vist suurem veel, kui Esileedi praegu ja see ei lähe mul niisama lihtsalt üle nagu temal — niisiis otsustasin jälle enda kaalu teema käsile võtta, sest see probleem pole kusagile kadunud. Eile, kui ma endale pluusi selga tõmbasin, sain ma aru, et mul on kaks valikut, kas sisendada endale, et see ongi nabapluus, või vaadata tõele näkku ning tunnistada probleemi. Igal juhul on missiooniks need kapitäis nabapluuse uuesti T-särkideks saada. Kuidas see klišee ütleb — oluline ei ole see, et sa ebaõnnestud, oluline on see, et sa peale ebaõnnestumist uuesti jalule tõused ja uuesti proovid. Seega, hakkab pihta minu kaalukaotus vol 1000000000. Kui sind võiks huvitada selline asi, siis ma postitan enda kaalublogi postitusi enda Facebooki lehele . Esimene postitus juba homme.

Isa blogi ilmub Pere ja Lapse lehel igal neljapäeval