Et see nii on, selles saan süüdistada ainult iseennast. Paar nädalat tagasi olid näiteks kõik kolm last laua taga ja hüüdsid läbisegi “Süüa!”. Vaatasin neid poolheldinult, poolahastuses ja ütlesin valjult, et kas te veel lisaks sellele kisale lusikaid ei tahaks kätte võtta ja nendega vastu lauda taguda? Köök mattus hetkega hirmutavasse vaikusesse. Noorsand vaatas mulle suurte silmadega otsa, nagu oleksin talle just reetnud maailma suurima saladuse. Seejärel läks ta vaikides sahtli juurde, võttis sealt kolm lusikat, jaotas kaks kaksikutele ja võttis ühe endale, istus laua taha ning virutas vastu lauda. Te oleksite pidanud ta naeratust nägema! Ta ei suutnud uskuda, et ta ise selle peale varem ei tulnud. Koputas teist korda, kolmandat. Neljanda juures ühinesid temaga juba kaksikud ja oligi elamine mürglit täis. Oma viga. Andsin neile siis süüa.

Foto: Erakogu

Kuid ma arvan, et aeg on piisavalt küps, et vähemasti Noorsand võiks söögitegemisel abiks, mitte ainult nõudja rollis olla. Sest tal on südametunnistus. Kui tema pahandust teeb ja sa temaga kurjustad, siis ta võib-olla ei võta sellest eriti õppust, aga ta saab aru, et temaga pahandad. Kaksikutega pahandades jooksevad nad lihtsalt naerdes mööda tuba eest ära, sest on veendunud, et see vali hääl, mis mu suust kostub, on lihtsalt nali, mida üritan teha. Eilse päeva jooksul lõhkus Vennas köögis muna ja suure joogiklaasi (parandus: joogiklaasi tegi katki siiski Esileedi). Me saime krediitkaardi punktide eest ilusa Iittala tordialuse, mis jõudis meil olla umbes 30 minutit, kuni Vennas selle kolmeks suureks killuks lammutas (seda Esileedi enda peale ei võtnud). Piiga pole küll lammutaja. Tema erialaks on asjade mahakallamine.

Seega, kuigi me kaasame ka kaksikuid, siis tulemusi ootame eelkõige Noorsandilt. Ma teravat nuga talle ehk ei annaks ja tulega teda ei usaldaks, kuid üks asi, mida talle meeldib teha, on muna koorimine. Ta ei tee seda küll eriti osavalt ja ma keedan alati mune rohkem kui tarvis, sest pärast koorimist on munast järel ainult muna ja koore tükkide segu. Ta toob selle õndsa naeratuse saatel mulle, oodates, et ma siis sealsamas, tema nähes seda kohe sööma hakkaksin. Eks ma siis söön ja vannun endamisi, et enam tal koorida ei lase. Kuid alati laseme ja ta on ilmselgelt sellest liigutatud. Püsimatu lapsena suudab ta muna koorimise lõpuni ühe koha peal istuda. Enamjaolt.

Teine asi, mida talle usaldame, on munade kloppimine ja ainus põhjus, miks me seda teeme, on see, et vispliga ei saa ta endale viga teha. Meil oli eelmine vispel aastast 2005, mis Noorsandi käes juba esimese korraga katki läks. Ostsime teise, mis samuti paari korraga ta käes purunes. Nüüd ostsin spetsiaalsest kokapoest ja see on nüüd õnneks kestnud. Ma ei tea, kas Noorsand lõhub neid või olid eelmised visplid lihtsalt vanad või praagid, aga mulle meeldib mõelda, et asi oli visplites.

Kui kloppimine lõpeb, on meil Esileediga rollid jaotatud – tema viib Noorsandi pesema ja riideid vahetama, mina aga lõhun kaussi uued munad ning koristan kapi ja põranda eelmistest munadest.

Oluline on see, et tahtmine ja huvi on olemas. Esileedi on minust loomulikult sada korda parem kaasaja. Tema ei hiili, et sellistest asjadest pääseda. Vastupidi, tema kutsub vabatahtlikke, kes tahavad mune koorida, kes tahab võid määrida, kes tahab midagi segada. Tema teab, et õppimiseks peavad lapsed mäkerdama ja määrima. See on osa protsessist. Tore, et ta meil olemas on.