ISA BLOGI | Henry heaks vanemaks olemisest: võin hullunult lapsele rusikat vibutada... või siis mõista!
Inspireeriva isablogi A mida Henry teeb? looja Henry Jakobson teeb värskes postituses kokkuvõtet Tark Vanem kampaania raames vastu võetud kuu aega kestnud väljakutsest ning arutleb selle üle, kuidas teadlik iseenda kallal töötamine talle ja ta perele mõjunud on.
Saigi täiesti ootamatult läbi kuu aega hea vanem olemist. Oh, kui kurnav see oli — olla lastega sõbralik, mitte vaielda Esileediga. Saab elu nüüd lõpuks tagasi rööpasse. Ok, tõsiselt rääkides oli see suureärane kuu ja mul on ainult kahju, et see sattus nii kiire aja peale ja haiguse perioodile, et ma ei saanud anda 100%, et näha, mis tõeliselt võimalik on. Sellepärast annan ma teada, et ma jätkan projektiga. Miks ma ei peaks? Kas ma tahan paremat tervist? Kas ma tahan lähedasemaid suhteid oma abikaasaga? Kas ma tahan, et mu lapsed mind usaldaksid ja et mina mõistaksin neid paremini? Vastused neile küsimustele on ju puha jaatavad ning oleksid seda igal lapsevanemal.
Mida siis möödunud kuu mulle õpetas, oli see, et kõik algab minust endast. Sageli me oleme maailma peale vihased, aga iga muutus hakkab meist endast. Ma võin hullunult lapsele rusikat vibutada, kui ta vihahoos uksi paugutab ja karjuda, et tehku seda üks kord veel ja vaadaku, mis juhtub… või siis mõista. Väga lihtne on muutuda ohvriks ja vastanduda lapse tegevusele. Kuid mõista on väga raske, eriti kui sinu enda vajadused on tahaplaanile jäetud. Kui sa ei ole hommikuks piisavalt maganud ja ärkad väsinuna, siis veedad sa päev otsa lühikese süütenööriga ning iga väiksemgi takistus, võib sind endast välja ajada. Rääkimata sellest, et kui sa tuled koju ja su laps ei tee seda, mida sa tahad.. vaid käitub lapsena. Uni on vajalik ja ma olen seda nii pikalt alahinnanud. Ei enam. Mulle jääb püstitatud eesmärk planeerida minimaalselt seitse tundi und öö jooksul. Kui ma tean, et on varajasem ärkamine, siis ma kavatsen seda arvesse võtta ja käituda vastavalt.
Kuu meenutas, et energia kulutamine tegelikult hoopis annab energiat. Kui sul pole jõudu, et midagi teha, siis mine tee seda ja sa leiadki endas selle jõu. Üks inimene, kes mind väga inspireerib, on Rait Ratassepp. Mitte, et ma sooviks samamoodi trenni lõhkuda, aga tema on ilmekas näide, kui palju piiranguid on tegelikult meie endi peas ja kui oluline on järjepidevus. Ma nägin ise möödunud kuul, kui ma olin endale eesmärgiks võtnud minna ja liigutada ennast, et kui soe see voodi on, kui jahe õu sind tegutsema kutsub. Kuid nii nagu klišee juhtub, et ainsad trennid, mida me hiljem kahetseme, on need, mis ära jäid. Sa võid olla nii tahes läbi kui oled peale trenni, aga sinus pole grammigi kahetsust, vaid tänulikkust, et sa enda aju ei kuulanud. Üldse on aju kuulata sageli halb mõte, sest aju peamiseks ülesandeks on sind hoida — et sul oleks mugav ja hea. Seal, kus sul on mugav ja hea, ei juhtu mitte kunagi mitte midagi.
Ma taipasin nii selgelt, et mul ei ole kolm last. Mul on Noorsand, Vennas ja Piiga. Matemaatikat uskudes on neid tõepoolest kolm, aga täielik patt oleks neid ühte punti panna, sest nad on nii erinevad. Raske on sageli kõigi kolmega arvestada, sest tihti on kõik kolm täpselt samas olukorras, näiteks lasteaiaks valmistumine, aga nõudmised ja vajadused on kõigil kolmel absoluutselt erinevad. Nii võibki täpselt sama riietumise ajal Noorsand protesteerida, Piiga naeru lagistada ja Vennas südamest nutta. Mida lähedasem sa lapsega oled, ehk mida enam sa temaga kvaliteetaega veedad, seda lihtsam on sul jõuda juurpõhjuseni ja probleemiga tegelda.
Kõige keerulisem laps minu jaoks, kes tundub kõigile kõrvaltvaatajatele justkui kõige lihtsam laps, on Vennas. Ta on loomupoolest nii Esileedi ligi hoidev ja minule väga raskesti avanev, aga ma pean olema kannatlik ja õppima temaga aega maha võtma. Ta meenutab paljuski mulle mind. Mitte ainult on minu enda lapsepõlvepildid Vennasega väga sarnased, vaid ka mina olen introvert. Ka mina kipun naerma, kui ma olen pinge all, või mis veel hullem, kui ma tegelikult leinan. Noorsand ja Piiga on tunduvalt avatumad ja nad avavad end palju meelsamini.
Kuu jooksul selgus, et ka Esileedi on täitsa nitševoo. Ma olen teadlikult läinud hommikuti esimese asjana teda suudelnud. Alguses see ehmatas teda, et mida see suur karvane elukas minust tahab, aga peagi ta harjus mu juuresolekuga ja peagi olin ma võitnud tema usalduse, tekitanud kiindumuse ja meie kontakt on palju parem, kui see oli kuu aega tagasi. Eile tuli ta mu kõrvale ja soovis rääkida ja ma sain sellega hakkama. Teate kuidas? Ma olin öösel normaalselt maganud ja puhanud ning pikem vestlus ei tundunud mulle ületamatu raskus. See oli küll väga raske, sest Esileedi räägib tõesti palju. Kui te mõtlete palju, siis korrutage see vähemalt kolmega. Raske, aga tehtav.
Kokkuvõtvalt oli see super algatus ja mina olen väga tänulik, et ma ennast proovile panin ning pealt näha pisikesi, aga samas nii olulisi muudatusi enda ellu tõin. Mul ei ole mitte mingit põhjust, et nüüd peatuda, et vajuda tagasi. Ma jätkan absoluutselt ja teen seda teadlikult. Kes ei tea, millest ma räägin, siis vaadake www.tarkvanem.ee ja teeme koos!
