Foto: Erakogu
„Mul on kõige armsam ja õrnem laps maailmas", mõtlesin ma heldinult ja surusin õrnalt enda nina vastu Noorsandi kukalt, kui ta oli vaikselt unedemaailma kandumas. See oli täiuslik hetk, sest ma arvasin, et ma ei oska teda magama panna, aga siin me siis lamame- mina härdumas ja tema unne suikumas.

Panin ka ise silmad kinni, et momenti nautida ja et olukorda ära kasutada, siis natuke tema kõrval ka põõnata. Järgmisel hetkel oli tunne justkui keegi oleks mul haamriga vastu huult virutanud, aga ei, kui ma silmad lahti tegin vahtis mulle otsa naeratav Noorsand, kes oli mulle just tohutu tou vastu nägu virutanud. Sekundiga oli mu härdumus, suur armastus ja õrnus kadunud. Mille eest?

Ma ei jõudnud seda mõtet lõpuni mõelda, kui kiire liigutusega oli Noorsand oma peenikese sõrme mu silma torganud ja silma lau tagurpidi keeranud. Mis toimub? Karjusin valust patja ja lasin mõtetes peast läbi karistusi, mida beebidele rakendada võiks. Pea padjas ootasin, et silm šokist üle saaks, kui tundsin, et keegi silitab õrnalt mu pead ja surub enda põske vastu minu oma.

Hetkega oli viha seest kadunud ja võtsin poja näoga enda poole kaissu. „Sa pead magama jääma” ütlesin talle silma vaadates. Pingsalt vaatas ta mu huulte liikumist, justkui püüdes aru saada, mida ma räägin. Igal juhul ta ohkas sügavalt, haigutades pani käe mu põsele… ja torkas uuesti enda sõrme mulle silma!

„AAAH! Ma saan aru, et mu silm on sinu jaoks põnev objekt, aga sa ei saa seda sealt kätte. Ainus, mis sa teed on see, et sa teed haiget!”. Keerasin ta pahaselt seljaga enda poole ja võtsin ta kaissu. Panin padja enda näo ette vältida üllatusi ja nii me koos uinusime.

See oli esimene kord üle pika-pika aja, kui ma suutsin Noorsandi magama saada. Tavaliselt veedab ta naerukrampides, kui ma üritan teda tõsise näoga uinutada ja mida kurjemat häält ma teen, seda rohkem ta naerda kõõksub.

Nüüd olengi viimased paar nädalat tema magama panemisega ise tegelenud ja see on tulnud välja enam-vähem hästi. Kõige keerulisem on õhtune uinumine, sest siis on ta kõige ülemeelikum ja see võib võtta vahel kuni poolteist tundi.

Ma proovin nii laulmist, sülle võtmist, pahandamist, kõditamist ja mitte miski ei paista toimivat. Eriti kõditamine. Kõditamine on vist üldse halvim viis oma lapse uinutamiseks. Ma ei tea, mida ma lootsin. Vist seda, et ta ennast unne naerab või ma ei tea ise ka mida. Igal juhul ükski strateegia ei toiminud ja ta jääb minuga magama alles siis, kui ta ise otsustab, et nüüd on õige aeg pikali heita ja magama jääda.

Selle hetkeni ta jutustab, tuleb istukile, püüab ennast akna ruloo paelaga üles puua, kiigub voodi serva peal, peidab asju madratsi vahele, otsib peidetud patareisid madratsi vahelt, tõmbab teki üle pea, et see järsku uuesti alla tõmmata ja selle saatel naerda, nagu ta teeks maailma naljakaimat asja.

Ega ma pole esimene, kes oma last magama ei saa ja järgnev lugu on mulle suureks lohutuseks: 100 lihtsat sammu, et oma laps õhtul magama saada

Alles nüüd hakkan ma mõistma oma ema meeleheidet, kes minu ja mu õega alati hädas oli, sest me lihtsalt ei uinunud. Kui me kell üheksa magama heitsime, siis tavaliselt veetsime me esimese tunni kõva häälega lauldes. Teise tunni soovisime üksteisele head ööd. See võis kesta tõepoolest lõputult kaua, sest see, kes viimasena ütles, oli võitja. Tavaliselt lõpetaski selle kontserdi ema, kes hullunult meie tuppa tuli ja anus, et me ometi magama jääksime. Vaikselt teki all sosistades soovisin õele viimast korda head ööd- hästi vaikselt, et ta teise toa otsa oma voodisse ei kuuleks. Ise samal ajal võidurõõmu tundes, et olin viimane, kes head ööd soovis. Minu võit!

Kuid, mis on lastel selle uinumisega? Palju lihtsam oleks uinuda silmad kinni — uni tuleks rutem ja üleüldse on magamine ju nauding. Miks nad võitlevad viimse hetkeni ja hoiavad silmi lahti nii kaua kui võimalik? Äkki kardavad, et muidu lööb keegi unepealt neile litaka vastu nägu või torkab sõrme silma? Samas, täiesti õigustatud hirm.
Henry blogi Facebooki leht on http://www.facebook.com/aMidaHenryTeeb