Isa blogi: kas teil on ka nii, et kui ämm tuleb, ei leia pärast midagi üles?

See nädal on olnud eriline seetõttu, et Vennas hakkas roomama. Tema tehnika pole küll suurem asi — ta tõmbab ennast kätega edasi ja samal jala siputab hästi kiiresti jalgu. Umbes nagu ujujad ja väga tore oleks teda vees ujumas näha, kuid Esileedi pole nõus, et ma poisi siia kohalikku järve viskan. Ta hakkab nagu ikka leidma põhjuseid, miks see on halb idee ja neid tuleb tal nagu varrukast: külm, just oli haige, uppumine, rumal mees ja mis iganes veel.

Sama hästi võiks väita, et see oli rumal idee, kui ma väiksena vannitoas lõkke tegin. Jah, esmapilgul võis see tunduda rumal, kuid teisest küljest on mul nüüd olemas lugu, mida elu lõpuni rääkida ja vannitoas tehti lõpuks remont ära.

Mida see siis meile tähendab? Seda, et peagi on ka Piigal edasi liikumine selge ja siis on hea elu läbi. Või teisisõnu - siis hakkab hea elu. Hea elu hakkab selles mõttes, et siis nad jõuavad ise mänguasjadeni. Muidu on praegu olukord, kus ma võin neile ette laduda miljon mänguasja, et neile piisaks paariks tunniks nendest, kuid vähem kui minutiga on tuba mänguasju täis ja ainuke koht, kus neid ei ole, on beebi haardeulatus. Südant lõhestava nutuga annavad nad märku, et nad ei küündi mänguasjadeni. Ma lähen tõstan kõik mänguasjad taas haardeulatusse ja see annab mulle jälle paar minutit armuaega, et ma saan teha, mida iganes ma soovin. Seni, kuni see ei tee häält. Sest kui see teeb häält, püüab see kõigi kolme lapse tähelepanu ja ma võin soovist hetke üksi olla vaid und näha. Kuid see aeg endale kestab tavaliselt vaid paar minutit ja mul tuleb uuesti lelusid sättima minna.

Kuid hea elu on läbi selles mõttes, et nüüd tuleb kogu aeg veendunud olla, et kaksikud ei saaks midagi kätte, mis nende kätte jõuda ei tohiks ja see on väga keeruline, sest Noorsandi mänguasjad on igal pool ja suur osa neist on sellised, mis kõlbavad neelamiseks küll. Õigemini nad ei kõlba, sest klotsid, kuivanud plastiliin, põrkepallid, kõrsiku tükid pole suurem asi toiduained. Küll aga mahuvad vaevata suhu ja seepärast tuleb pidevalt valves olla. Ka tuleb meil läbi mõelda kõik sahtlid, sest Noorsandi ajast on meeles, et kõik, mis andis lahti kangutada, see kangutati lahti. See, mida lahti ei andnud kangutada, see kangutati lahti. Ehk ainuke lootus on asjad kõrgemale panna, mis tähendab seda, et järgmised paar kuud veedan ma asju taga otsides.

Vahepeal, kui mu ämm meile tuleb, kui ma töö asjus ära pean olema, ei leia ma koju tulles midagi üles. Ta küsib alati nende asjade kohta, mida ta ei tea, kuhu need käviad, et kuhu need käivad. Need leian ma üles. Üles aga ma ei leia neid asju, mida ta teab, kuhu need käivad. Õigemini ta kasutab loogikat ja eeldab, et ta teab, kuhu asjad käivad, kuid meie lähtume suuresti praktilisest poolest, mitte loogikast. Kui sa otsid keraamilisi kausse klaaskausside lähedusest, siis sa jäädki otsima. Kui sa otsid joogiklaase joogiklaaside juurest, siis sa ei leia, sest need on hoopis teises kohas. Mõni ime siis, et ma koju naastes alati joogiklaase õigesse kohta (munatopside ja hambaorkide juurde) tõstma pean.

Mäletan kuidas ma ootasin pikisilmi Noorsandi roomamist ja kui rõõmsad me olime, kui see lõpuks pärale jõudis. Piiga ei ole veel roomamist selgeks saanud, kuid ta on ekspert rullija. Kui tal on tarvis kusagile jõuda, siis ta rullib ennast sinna. Mis tähendab seda, et enam ei saa kumbagi last mitte ühelegi maast kõrgemale pinnale järelvalveta jätta. Kui nad muidu roomavad/rullivad oma kohalt kiiresti maha, siis see kiirus kümnekordistub, kui nad hetkeks ruumi üksi jäävad, sest ilmselgelt tuleb end ruumist välja rullida/roomata, et näha, kuhu rahvas kadus.

Noorsandile ei sobi, et kaksikud mobiilsemaks muutumas on, sest talle meeldis neid nunnutamas käia. Ta tegi seda nii, et läks põlvili kaksiku ette, pani õrnalt nina vastu kaksiku pead ja hingas sügavalt sisse ning silitas õrnalt ninaga kaksiku pead. Enam ta ei saa seda teha, sest nii kui ta Vennase ette põlvitab, on Vennas hetkega paari tõmbega Noorsandi külje alla liibunud ja üritab ta särki nahka pista. Ta nätsutab kõike ja eriliseks lemmikuks on tal teiste inimeste ja enda riided.

Ka meeldis Noorsandile kaksikute mänguasju korraldada. Ta andis korraga kaksikutele vaid ühe mänguasja ja tõstis kõik muu haardeulatusest välja. Ka see mäng on nüüd võimetele jalgu jäänud ja Noorsandil tuleb leida mõni muu mäng, mis kaksikutele nalja teeb. Eile istus ta oma pool tundi paberkott peas ja kaksikud ei suutnud ära imestada, kuidas Noorsand millegi nii fantastilise peale tuli. Nende silmis peegeldus ehtne kadedus, sest Esileedi ei kiitnud minu ideed, panna ka kaksikutele kotid pähe, taas heaks. Minu lootus oli, et äkki nad käituvad nagu papagoid, kes rahunevad hetkega, kui puur riidega katta. Nüüd me ei saagi seda teada, kas see nii töötab.

Meie Facebooki lehel jagasin ühte uudislõiku, mida meie perest tehti, pilti Piigast, kes demonstreerib enda hambutut naeratust ja Noorsandi katset lugeda peenikest kirja. Oled ka sina sinna oodatud!