Esimese mähkimise pidid tegema mehed ja ma haarasin kõige tõetruuma nuku poole, kuid natuke liiga entusiastlikult, sest enne, kui ma taibatagi jõudsin, oli ta suure kolksatusega vastu põrandat kukkunud. Loomulikult käis mul seest jõnks läbi, sest ma üritasin päriselt ka suhtuda sellesse nukku, kui täiesti elusasse tütresse/poega (nukul puudusid sootunnused, seega ei oska öelda, kumb ta oli). Kuid veel ehmunum kui mina, olid kõik teised seal toas, kui ruumis oli hetkega haudvaikus ja kõik vaatasid suu ammuli, kuidas ma oma „last" maast üles korjasin. Võtsin ta sülle ja näitasin, et kõik on korras. Kuid kukkumise tagajärjel läks vist nukul midagi siiski katki ja üks silm enam ei avanenud, mis andis kogu loole dramaatikat ainult juurde.

Esileedi vaatas mulle ehmunult otsa ja teatas, et ta ei lase mul küll kunagi ühtegi mähet vahetada. Ma usun, et kui mõni näitleja oleks mind kõrvalt näinud, oleks ta mu üle väga uhke olnud, nähes, kuidas ma etendasin löödud meest, kellelt on just võetud võimalus tulevikus mähkmevahetaja olla.

Üks osa sellest samast loengust oli lapse erinevad kandmisviisid ja Esileedi siis küsis mu käest, missugust viisi ma eelistan, kas kandekotti või kandelina? Mis mõttes mina eelistan? Kas ta tõesti eeldab, et minust saab selline tubli isa, kes känguruna oma last ringi vedama hakkab? Kas ta mälu on tõesti nii lühike ja ta ei mäleta, kuidas ma hetk tagasi mähkimisel lapsele ajutrauma põhjustasin? Vaatasin siis seda ühe lahtise silmaga nukku laual ja plaanisin peas viisi, kuidas mul õnnestuks see laps pealtnäha kogemata korra veel põrandale pillata...

Õnneks täiendas ta enda küsimust ja ütles, et loomulikult ei eelda ta, et mina last rinnal kandma hakkan, vaid tahtis teada vaid mu arvamust, missugune mulle praktilisem ja mugavam tundub. Kuna teadsin, et on oht, et võib juhtuda, et ka minul tuleb ehk mingil põhjusel last äkki kunagi rinnal kanda, siis ma valisin loomulikult kandekoti, sest maailmas ei ole jõudu, mis sunniks mind kandelina endale selga tõmbama. See lihtsalt tundus nii üdini naiselik. Lisaks pole ma kunagi näinud ühtegi meest kandelinaga ringi käimas ja ma ei tahtnud olla esimene. Kevadeti ootan ma näiteks ka seda, et tuleks mulle juba vastu keegi plätudega, et ma saaks ka nad lõpuks jalga panna.

Kandekoti ostmine tuli uuesti päevakorda umbes kuu tagasi, kui me üritasime Tartus ühel laadal lapsevankriga manööverdada. Esileedi tegi koju tulles väga põhjaliku internetiuuringu, et valida kõige sobivam kandekott ning jäimegi lõpuks ühele pidama, mis ei ole miskipärast Eestis üldse populaarne ja Tartus ei olnud ühtegi poodi, mis seda müüks. Mitmed olid seda varasemalt pakkunud, kuid nõudluse puudumise tõttu, oldi neist kõigist lahti saadud ja isegi juurde ei olnud võimalik tellida. Kuid internetist leidsime, et Tallinnas siiski üks veebipood neid pakub ja paari päevaga oligi kõhukott kohal.

Teatasin resoluutselt, et ma olen nõus last süles tassima kasvõi nii kaua, et mul käed küljest kukuvad, kuid mina seda kotti endale selga ei pane! Esileedi vastas lohutavalt, et ta mõistab mind ja ta oli selle ulmeliselt kalli koti siiski endale tellinud.

Soovitan esmakordsel koti selga proovimisel õpetus kõrvale võtta, sest sel on rohkem sõlmi ja aasasid kui sa ettegi kujutada oskad. Pika pusimise peale saime ikka lõpuks koti Esileedile selga, asetasime lapse sisse ja kahe minuti pärast pidime ta sealt uuesti välja võtma, sest kogu raseduse aja valu teinud sabakont, oli taas tal tulivalus.

Järelejäänud õhtu oli Esileedi oma valusa seljaga siruli. Lapsega võimlemas käies ütleski arst, et täiesti loomulik on see, et kandekoti rõõm peakski isale jääma, kuna ema selg on juba niigi üheksa kuud vatti saanud. Kas Esileedi siis tegelikult teadis juba perekooli loengus seda ja ta ei küsinud pelgalt minu arvamust, vaid ta küsiski, et kumba ma enda seljas kanda eelistaksin? Ka selle värvi palus ta just minul välja valida! Vandenõu ma ütlen!

Kuid mida rohkem ma seda kotti olen näperdanud ja selga proovinud, seda vastuvõetavam see mulle tundub. Ka värvi ma valisin ju ise ja enda eelistuste järgi. Ah, võib olla ei olegi selle kandekotiga käimine nii hull, kui ma ette kujutan. Seljas on ta ka mugav... Kui tunnengi end liiga naiselikult selle kotiga, siis võin alati ju koju tulles paar korda rusikaga vastu wc seina lüüa, et ennast taas mehena tunda.

Henryl on ka teine blogi: http://tervisepoole.wordpress.com