Minuga mängib ta üldse hoopis teistmoodi kui Esileediga, sest ta on oma lühikese elu jooksul juba välja peilinud, kellel missugune taluvuspiir on. Mina kannatan võrreldes Esileediga tunduvalt rohkem valu. Kuid see pole vist eriline saavutus, sest ma pakun, et kõik kannatavad rohkem valu, kui Esileedi. Ma ei räägi siinkohal sünnitusest, sest seal on ta kõrvuti tugevaimatega. Kui mõnel teisel paaril tähendab mööda minnes pepulaks kirglikku voodirallit, siis meil tähendaks see seda, et ma jääks õhtusöögist ilma ning süüdistust koduvägivallas. Ok, võib olla ma natukene liialdan. Natukene.

Noorsandi lemmik mäng minuga on loomulikult müramine, sest ma olen hästi intensiivne ning ma viitsin seda kaua teha. Tavaliselt väsib Noorsand enne, kui mina enda müramise doosi täis saan. Nii me siis seal voodis mürame, kord Noorsand mu seljas kukil, kord kiljub naerda minu all. Siis on alati naljakas vaadata Esileedit, kuidas ta pidevalt pinges on ja püüab aina mulle öelda, et ma oleksin ettevaatlikum, sest Noorsand võib haiget saada, või voodist välja kukkuda.

Kui Esileedi temaga mängib, siis see sisaldab endas näiteks raamatute vaatamist ja erinevate loomade häälte tegemist. Seda teen ka mina, kuid meie õpetamismeetodid on täiesti erinevad. Kui Esileedi ütleb loomahääli selliselt, et ka Noorsand suudab järgi öelda, siis mina püüan alati teha hääli selliselt nagu loomad neid reaalselt teevad. Näiteks minu siga ei tee „rui" ega kukk „kukeleegu" või „kikerikii". Minu kukk kireb nii nagu kuked päriselt kirevad ja põrsad ruigavad nii nagu nad ruigama peaksid.

Teisisõnu on Esileedi ajaveetmine Noorsandiga hariduslik ja minu oma eelkõige meelelahutuslik. Ma lihtsalt tunnen, et minu töö on hoida Noorsandi nägu pidevalt naerul ja õnneks ei ole ta seda ka eriti raskeks muutnud ning iga väike minupoolne pingutus täidab meie kodu Noorsandi naerukilgetega.

Eile käisime me kolmekümnenda nädala ultrahelis ja selgus, et beebisid on Esileedi kõhus ikka kaks ja mõlemad arenenud suurepäraselt. Kaaluvad nad tänaseks mõlemad natuke üle 1700 grammi. Selgeks sai ka see, et Noorsand saab endale nii õe kui ka venna. Enam ei ole kahtlust, sest seekord ei olnud preili kõhus enam tagasihoidlik, vaid näitas end täies hiilguses.

Eelmise raseduse ajal oli see ultraheliuuring tore sellepärast, et kolmekümnendal nädalal nägime me lõpuks ometi Noorsandi nägu, kuid kaksikutega kahjuks seda õnne ei olnud, sest nad olid näod vastamisi ja pilti teha ei õnnestunud. Lisaks oli Esileedil probleeme, et seal lamamistoolil selili olla, kuna selg läks hetkega valusaks.

Mida arvab Esileedi sellest, et ma meie perest kirjutan ja tema üle nalja viskan? Mis imevahendi me endile muretsesime, et tatisest ninast lahti saada? Kas sa tead, mis auto me eile endale ostsime, kuhu peaks mahtuma kolm lapsetooli, kaks täiskasvanut ning kaksikute vanker? Kõikidele nendele küsimustele leiad vastused meie Facebooki lehel järgmise paari päeva jooksul.