Igal juhul on kaksikud pidevaks atraktsiooniks ja kas tegu on olelusvõitlusega, või sellega, et vennas üritab Tinky-Winkyl silma silmakoopast välja kangutada, mis tundub olevat tema peamine missioon viimastel päevadel, on nad tihti põnevamad, kui telerist tulev. Samas ei ole ka valikut, sest neid tuleb pidevalt jälgida, kuna käputamine on nii selge ja nad on avastanud, et turnimine on poole põnevam. See võimaldab jõuda kohtadesse, mida varem ainult eemalt nähtud. Nagu näiteks on võimalik ronida pesumasinasse. Suurim probleem on hetkel see, et Vennas mõistis, et ka söögitoolis on võimalik end püsti ajada, mis tähendab, et me peame toolile kusagilt rihmad muretsema.

Kuid me vaatasime Noorsandiga hommikusöögilauas istudes põrandal jagelevaid kaksikuid, kui järsku kostus üle köögi puuks, mis tabas mind nii ootamatult, et ma just suhu pistetud pudru kaksikute ette puristasin ja naerma puhkesin. Kaksikud olid kohe nagu piraajad ümber põrandal oleva pudru ja lakkusid üksteise võidu põrandat. Noorsand aga seevastu hästi üllatunud näoga ja küsis: „Mis see oli?” (tema suust kostub see lause tavaliselt ühe sõnana „missjeeol”). Eks ma siis seletasin, et see oli puuks, mille ta esile tõi. Loomulikult mõtles tema nüüd enda jaoks stsenaariumi endale sobivaks ja küsis „Issi puuksu?”, mis mind taas naerma ajas ja mida rohkem ma naersin, seda rohkem ta seda korrutas. Peagi ta jooksis mööda tuba ringi ja aina korrutas „Issi puuksu” ja „Issi puuksu”, samal ajal naervad ja plaksutavad kaksikud põrandal vennale kaasa elamas.

Ma juba aimasin halba, et kui ta nii palju seda korrutab, siis on tõenäoline ka see, et ta seda mujal korrutama hakkab ja ma ei pidanud endas pettuma, sest ma arvasin õigesti. Igale poole, kuhu me läheme ja eriti neis kohtades, kus on vaikne, aga samas palju inimesi, teatab ta rõõmsal häälel, kuidas ma kõhutuuli lasknud olen.

Käisime möödunud nädalal laulutunnis, kuhu me varem kohale jõudsime ning seal oli veel paar ema oma lastega, kes enne tundi mängides aega veetsid. Noorsand ei ole selline rahmeldaja, vaid ta on väljaspool kodu pigem reserveeritud ja vaatab algul eemalt. Istusime siis seal vaikses ruumis, kus üks tüdruk mängis mänguköögiga ja teine kallistas nukku, emad oma armsamaid heldinult vaatamas. Järsku sai Noorsand ei tea kust kuraasi juurde, hüppas mu sülest põrandale ja te võite juba aimata, mida ta väljuhäälselt üle ruumi teatas. Seekord oli eriti piinlik, sest hetk enne seda oli ta mul süles ja ma ei imestaks üldse, kui kõik seal ruumis viibinud arvanuks, et Noorsand just sellepärast mu sülest maha hüppaski, et ma muutsin tal seal olemise võimatuks.

Ka on talle aina enam huvitav poiste ja tüdrukute erinevused ja ta juba teab, et poistel on noku ja munandid ning tüdrukutel on pissu ning ka see on teema, millest ta nüüd rohkelt rääkida soovib. Ning taas kohtades, kus ma hea meelega räägiks muust. Pluss on tal ka sel teemal segadus, sest ta teab, et tüdrukud on need, kel pole munandeid, aga ta ajab aeg-ajalt sassi ning teatab, et issi on see, kel mune pole. Samas ei ole kindel, kas ta ikka ajab sassi ning äkki on ta nii edasijõudnud, et räägib metafoorides.

Praegu on meil aga laulutundidel ja sotsiaalsel elul kriips peal, sest Noorsand sai kusagilt endale koleda viiruse, mida googeldades saime teada, et haiguseid ei maksa googeldada, kui ei soovi šokki saada. Õnneks on kaksikud terved ja üks haige laps on küll raske, aga see on kolm korda lihtsam, kui kolm haiget last. Muide, natuke rohkem, kui kahe nädala pärast, saavad kaksikud aastaseks. Kuid sellest ja kõigest muust räägime ka enda Facebooki seinal a mida henry teeb?, kuhu sa oodatud oled.