Peret luues ja esimest last oodates ei olnud mul eriti palju ootusi, sest ma ei teadnud, mida oodata. Ma olin enne lapse saamist pigem mures, et mis saab minu privaatsusest ja ajast iseendale. Kuid Esileediga on suur pluss see, et ta lasebki mul olla omaette. Me ei ole selline paar, kes veedab kodus õhtuid üksteise seltsis olles … sest ta on naine ja ta tahab rääkida.. ja mina..ei.. taha. Ning ta aktsepteerib seda, et ma ei jõua kaua rääkida. Selleks on talle sõbrannad ja hunnik õdesid.

Kui ma nüüd mõtlen, siis ma ei kujutakski meie elu selliselt ette, et me istume diivanil, lobiseme ja silitame üksteise kätt. Juba mõte sellest tundub mulle ahistav. Me küll veedame aega ka koos, kuid ta ei pane mulle kätt ette, kui ma ära väsin. Mäletan, et ka altari ees abielludes, tundus see pastori sissejuhatus nii kuramuse pikk, et mul hakkas omaenda laulatusel igav.

Üks peamisi põhjusi vist on ka see, et ma ei suuda eriti ühe koha peal istuda. Mul peab olema mingi pidev stimulatsioon, mis mu tähelepanu köidab. Kui oleme seltskonnaga väljas ja kõik naudivad õhtut ja lobisevad omavahel, siis mina olen see, kes lastega mängib. Kui lapsi ei ole ja oleme näiteks kellegi aias, siis ma loobin palli.

Lühemalt, ma ei ole eriti püsiv ja mul on suurepärane abikaasa, kes ei tee sellest probleemi ja võtab mind sellisena nagu ma olen. Sellist omadust vist ei saakski kuidagi ümber õpetada. Kuigi ma olen veendunud, et nii mõnigi on üritanud.

Laps on see, kes mind ennast muutma paneb!

Lapsega on aga teine lugu. Tema ei lase mul valida, kas ma täna tahan temaga aega veeta. Tema ei lase mul valida, et kumba ma meelsamini teeks — võtaks ta sülle või loeks raamatut edasi. Vähemasti meie laps ei ole veel nii mõistlik, et kui ta öösel üles ärkab, et võtta vaiksemalt, sest issi peaks hommikul värske olema, et tööd teha. Ei. Tema öine ärkamine on tema silmis ilmselt piisavalt tähtis sündmus, et sellest peavad olema teadlikud nii ema, isa, kui ka kõik teised, kes lähiümbruses elavad.

Kõik see tähendab, et see tegelane tuli ja võttis üle kogu minu ja Esileedi aja, mis oli mõeldud iseendale ning nõuab kogu tähelepanu omale. Täna selgus, et sellel on ootamatud tagajärjed. Korvpallitrennis küsis üks mängukaaslane mult, et kuidas siis on isa olla ning endale ootamatult ütlesin, et see on parim asi, mis minuga juhtuda sai. Ta pole veel kahekuunegi, aga juba on selline tunne, et ta oleks justkui alati olemas olnud. See elu kukub iseenesest kuidagi niimoodi paika, et see kohandub ise ümber sinu elu ja sina ei pea selleks lisaks midagi muutma - kõik vajub omale kohale.

Ma olen hakanud rõõmu tundma asjadest, mis varem oleks mulle naeruväärsena tundunud. Kui mu poeg ikka punnitab hambad ristis (tal pole veel hambaid) ja näost punane, et gaase välja saada ning kui ta siis lõpuks selle kuuldavale toob, loob see minus väga suure uhkustunde - näe, minu poeg, nii väike, aga juba ise puuksutab! Ma ei tea, mis mu süda veel siis tegema hakkab, kui tema saavutused lähevad veel suuremaks, kui kõhutuultega ühele poole saamine.

Teine asi, mis meil on tulnud, on naeratamine. Ta on hakanud naeratama. Juba varem sattus tema loetlematute grimasside hulka ka mõni harv naeratus, kuid nüüd on ta hakanud teadlikult naeratama, kui tal on hea olla. Eriti naudib ta päikesevanne. Siis on tal nägu pea kogu aja rõõmul ja kui laps on rõõmus, on ka vanemad.