Foto: Erakogu
Nii, Vennas istub voodi peal ja uurib mu veepudelit, mis on korralikult kinni, et vesi välja ei tuleks. Piiga leidis mänguasjakastist klotsid, mida ta nüüd entusiastlikult üksteise vastu toksib. Noorsand on Esileediga alumusel korrusel. Ma käin kiirelt tualetis ära. Mul läheb maksimaalselt 30 sekundit. Võiks ju oma fotoaparaadi laualt ära panna, aga keegi ei tea, et see seal ongi ja pealegi kulub neil tegelastel kauem aega, et selle aparaadini jõuda, kui mul kiirelt tualetis käia.

Tavaliselt ma alati kahetsen, kui ma oma instinktiga kaasa ei lähe. Kuid mitte seekord, sest lapsevanemana õpib ka kiirurineerimise ära. Ei tule mitte ainult oodata, mil põis tühjaks jookseb, vaid tuleb tuharalihased pingule ajada ja jõuga kogu vedelik kehast välja suunata. Vähem, kui 30 sekundiga olin ma toas tagasi… Vennas istus läbimärja särgiga kaksiratsi mu fotoaparaadi seljas ja vajutas objektiivile demonstratiivselt aina uusi näpujälgi. Piiga on meil teistsugune ja kui ma poiste tegevusele leian seletuse, siis Piiga teeb asju, millest ma kuidagi aru ei saa. Seisis ülestõstetud kleidiga vastu akent ja surus oma paljast kõhtu vastu külma klaasi, samal ajal naeru lagistades ja mulle kulmu kortsutades nagu oleks ma teda mingi eriti tähtsa tegemise juures häirinud.

See võttis vähem kui 30 sekundit. Tegelikult kõik õnnetused juhtuvad meil vähem, kui 30 sekundiga. Eile jäime Esileediga vaidlema, kui lähedalt peaks ma lapsi valvama, kui nad trepist üles lähevad. Esileedil oli üks teooria (mis oli ilmselgelt vale) ja minul teine ning selle vaidluse ajal libises Vennasel käsi ja ta kukkus kaks trepiastet allapoole ja nii pahasti, et lõi enda huule ära. Esileedil lõi kohe lambike põlema, et näe, temal olla õigus olnud. Ei olnud, lihtsalt see konkreetne erand kinnitab reeglit, et tavaliselt on hoopis mul õigus. Vahel harva on tal õigus jah, aga ta peaks seda mulle kuidagi palju tagasihoidlikumalt serveerima. Pealegi on Vennas minusse ja väga vigastustealtis. Ma olin terve lapsepõlve muhke ja sinikaid täis. Lapsed on lapsed ja nad õpivadki enda vigadest ning nad saavadki haiget ja löövad end ära. Ka sabas käies pole kõiki vigastusi võimalik ära hoida ja miks peakski.

Foto: Erakogu

Kuid siiski meie vastutustundlike vanematena peame siis looma ka keskkonna, mis oleks võimalikult turvaline. Keeruliseks aga muudab selle see, et kõik lapsed on avastanud stepslite imelise maailma. Ma ei tea, mis seal küll imelist on, aga kui on seinas kaks auku, siis tuleb need augud ka millegagi täita. Ükstapuha millega. See on mind sundinud kõikidele kättesaadavatele seinakontaktidele kaitsed leidma, mis on omakorda öösel millegi seina panemise miljon korda keerulisemaks muutnud. Me ei plaani kõiki nurki ära vooderdada ega kõiki sahtleid kinni panna, kuid kaks asja — elekter ja noad oleme siiski pidanud targemaks haardeulatusest väljapoole panna.

Lastepoodidesse minnes võib ennast pankrotti šopata, sest sealt ostes võib tõesti kogu elamise lapsekindlaks muuta. Sahtlilukud, nurgakaitsmed, uksestopperid jpm. Kuigi Vennase puhul tunnen ma küll, et peaks talle kiivri pähe panema ning seljale ja kõhule korraliku suure padja kinnitama, sest muidu ma veedan Esileediga suure osa päevast teda lohutades. Muidugi valu ei ole ainus põhjus, miks ta nutta tihub. Enamjaolt on nutt meie peres seepärast, et lollid vanemad on mingitele asjadele arusaamatu keelu peale pannud. Näiteks ei luba me telekasse klotse loopida. Ka ei luba me söögitoolis püsti tõusta. Keeld on peal ka parketile vee valamisel. Ka ei tohi mänguasja kasti põrandale tühjaks valada kümme sekundit peale põranda koristamist. Keelatud on ka vetsupoti täitmine Duplo klotsidega. Palju nõmedaid ja arusaamatuid keelde, mis lastele pisara silma toovad.

Meil lihtsalt on selline põhimõte, et olgu tegu mänguauto või teleriga — lõhkuda neid ei tohi. Kuid tegelikult vist järgmise aasta juunist võib, sest meile keevitatakse lasterahadele 300 eurot otsa. Oleme rahul, sest kolme lapsega on kulutusi palju enam — mähkmed, söök, turvatoolid, riided, kõrvatropid. Meie lapsed ei mängi enam niisama. Kõik käib kilkamise, jutustamise ja seosetu karjumise saatel. Vennas võib lihtsalt istuda mõne mänguauto seljas, vaadata mulle otsa ja lihtsalt muuseas rõõmsa näoga täiest kõrist hõikuda. Vahel on see naljakas ja kui ma julgen kasvõi korra naeratada, siis saab ka Piiga aru, et Vennas on millegi jälil ning ühineb spontaansete täiest kõrist hõikumise klubisse. Ega Noorsandki rumal pole. Ka tema tahab sellest fiestast osa saada ja nii me seal neljakesi toas nagu muuseas karjumegi. Jep, neljakesi, sest kui nemad seda nii rõõmsa näoga teevad, siis ei saa ka mina kiusatusele vastu panna ja lisan sellele soprani koorile väheke bassi enda poolt. Aga Esileedi? Esileedi veedab tavaliselt selle aja köögis paberkotti hingates või paaniliselt enda käest küsimas — kas see oli see elu, mida ta tahtis? Aga ühe hetkel kära vaibub ja me naaseme oma eelnevate tegevuste juurde ja Esileedil tuleb taas päike välja.

Ka on enamus õnnetusi sellised, mis hüüavad tulles ja mul on sageli dilemma, kas ennetada selle juhutmist (nagu vee endale pähe tõmbamist või külma dušši saamist, kui nad kraaniga mängivad jne), või haarata kaamera ja võtta see lindile. Esileedi arust pole siin mingit dilemmat ja alati tuleks laps ohust ära päästa, aga nagu te olete vist aru saanud, siis Esileedit ei maksa eriti kuulata. Vähemasti mitte siis, kui soovid head pildi/videomaterjali saada. Vahel ma ei kuulagi ja saan momendid kaamerale ja postitan neid meie Instagrami või Facebooki lehele a mida henry teeb, kuhu sinagi oodatud oled.