Foto: Erakogu
Alustaks suurepärasest uudisest, milleks on see, et Esileedi on eilsest kaksikutega kodus tagasi, ehk pere on jälle koos. Oli ka juba aeg. Ma olen küll selline vaikust ja rahu armastav tüüp, kuid ei soovi seda selle arvelt, et keegi teine peab selleks haiglas olema. Välja arvatud siis, kui see teine on mu eelmine naaber. Selle mehe oleks tahtnud ta ise haiglasse saata. Naabrite värk, tead.

Kuna nädala lõpus on isadepäev, siis küsisin Esileedilt, et kas mina ka miskit kingiks saan. Esileedi vaatas oma uimase pilguga mulle otsa, samal ajal mõlemaid kaksikuid rinna otsas kussutades. Sain aru, et ei ole vist õige hetk nalja tegemiseks. Esileedi arvas, et kaksikutest mulle piisab. Samas, ma ju ise tegin nad…

Kuid praegu ei ole õige aeg kauplemiseks ka, sest Esileedi on päev otsa nagu zombie ja ta ei saa ühestki mu nöökimisest ega naljast aru. Peangi endale mõne teise väljundi leidma. Proovisin Noorsandiga ilkuda, aga hoolimata sellest, et ta kuulas mind väga hoolsalt, sain ma aru, et tema ei saa millestki aru — ila voolab, silmad suured ja korrutab sõnu, mis talle minu öeldud lausetest tuttavad tunduvad.

Ma olen isa olnud juba viimased aasta ja peagi kümme kuud ning ma ei saa öelda, et see on olnud lihtne. Kuid ma ei saa öelda ka, et see on olnud raske. Võib olla selle pärast, et kõik halvad asjad on justkui peast pühitud. Kõik see positiivne, mis lapsevanemaks saamisega kaasneb, ületab mõõtmatult suurelt kõik negatiivse.

Viimased kümme päeva, mis me oleme Noorsandiga kahekesi veetnud, sest teine pool perest oli haiglas, on muutnud meid minu silmis ka palju lähedasemaks. Mida tähistab kasvõi see, et iga paari tunni tagant tunneb Noorsand vajadust tulla minu juurde, tõsta enda särk üles, tõsta minu särk üles ja panna meie paljad kõhud kokku. Miks ja mida see tema jaoks tähistab , ma ei tea, aga õnnis tunne on ikka.

Isadepäeva saabudes mõtlesin, et mõtisklen, et mis on minus selle ajaga muutunud ja ma avastasin, et paljutki. Avastasin, et väide, et mitte vanemad ei kasvata last, vaid lapsed vanemaid, ei ole lihtsalt õhku visatud lause, vaid see on sulatõsi, sest mu hunnik lapsi tekitavad mul pidevalt soovi olla parem.

Ma olen muutunud sada korda hellemaks ja ma ei häbene seda. Varem kartsin ma alati teiste inimese ees enda õrna poolt näidata. Nüüd isana ei ole mul probleemi laulda enda pojale avalikus kohas, kui selleks peaks vajadus olema. Näiteks, kui ta haiget saab ja ainus, mis teda aitab on „Valulaul”. Või, kui me vaatame Noorsandiga kahekesi telekat ja ta istub mul kaisus, siis ma tihti salaja kallistan teda, et mitte segada tema vaatamist, sest ma ei suuda siiani uskuda, et ma millegi nii üdini heaga hakkama saanud olen.

Ma üritan olla laste nähes selline nagu ma tahan, et ka nemad oleks. Ma ei käi kodus bokserites ringi, ma ei tarvita nende ees alkoholi, ma söön laua taga ja teen enda hädad potti. Ma teen seda, sest ma näen iga päev, kuidas Noorsand mind jäljendada püüab. Selle poti asjaga on meil veel natuke keeruline, kuid ka seal asi paraneb. Igal juhul oleme ta sinna istuma saanud ja seal me siis istume vetsus mina suure poti peal ja tema minust paarikümne sentimeetri kaugusel, väikesel. Isegi kodust ära minnes pean ma tema jalatseid puudutama kingalusikaga, sest ma ju enda omi puutun ka.

Ma ei pea enam inimestega pikki vestluseid, kui Noorsand mu käe kõrval on, sest ma mäletan enda lapsepõlvest seda, et ei ole midagi hullemat, kui see, et su vanem räägib kellegagi ilmselgelt liiga pikalt. Kuidas ma seal käe otsas väänlesin ja lunisin, et me edasi läheksime. Siin võib ju öelda, et ma lasen lapsel endale pähe istuda, kuid tegelikult ei lase, vaid minu soov on, et meil oleks mõlemal lõbus aega veeta, mitte ainult minul.

Ma ei hooli enam välistest asjadest. Varem oli mulle väga olulised kolm aksessuaari — jalanõud, kellad ja lõhnad. Seda ehk peamiselt sellepärast, et paksudel inimestel ei olegi enam suurt midagi muud poest osta. Igal juhul oli mulle oluline, et mul oleks trendikas kell, ilusad jalanõud ja et ma lõhnaksin hästi. Nüüd on mu soov hästi lõhnata asendunud sooviga mitte haiseda, kuna viimased kolm aastat on Esileedi kogu aja kas rase olnud, või imetanud ja ma ei ole tohtinud ei haiseda ega lõhnata. Märksõna jalanõudele, mida ma nüüd kannan, on mugavus ja käekell on mul lihtsalt praktiline asi käe peal. Ka ei tilkunud mul süda verd, kui ma pidin enda ilusa linnamaasturi perebussi vastu vahetama, sest nii on mõistlik.

Ja üleüldse olen palju õnnelikum. Ka palju murelikum. Kuid see on kõik seda väärt. Iga pisike edusamm, mida su väike laps saavutab, muudab sind nii uhkeks ja iga läbikukkumine murrab su südame. Ma olin juba unustanud, kuid kaksikud tuletasid taas meelde, kui vaevaline võib alguses olla selline lihtne asi nagu puuks. Jah, puuks. Vennas näeb ikka roppu vaeva, et gaasid kõhust välja saada ja kui ta lõpuks siis saab, siis on selline tunne, et see on küll medalit väärt pingutust. Ma ei tea, mis sinna medalile küll kirja panna — meie pere parim puuksutaja? Aga tunne on küll selline, et see tegu on tunnustust väärt. Või kui mänguväljakul mõni laps Noorsandi eemale lükkab ja ei soovi temaga mängida ja ta jääb kurvalt neid ignoreerijaid eemalt vaatama, siis on tunne, kuidas tahaks joosta ta juurde ja ta kaissu haarata ning kinnitada, et asi ei ole kindlasti temas. Emotsioone igas päevas on tohutult rohkem — rõõmu, viha, kurbust, õnne. Kõike.

Minu roll selle kahe aastaga on olnud kasvada koos oma lastega, olla Esileedit väärt abikaasa ja niita muru. Ma loodan, et ma olen oma puudulikul moel hakkama saanud ja ma tean, et ma olen valgusaastate kaugusel ideaalsest isast ja mehest, kuid Esileedi väidab, et ta ikka armastab mind ja Noorsand tahab minuga kõhtusid kokku panna, järelikult teen ma midagi õigesti ka. Pluss on mul siduv leping ja pool varast on minu.

Head saabuvat isadepäeva meie suure pere poolt soovivad: Henry, Kerstin ja lapsed Karl-Erik, Hendrik ja Katriin.

Meil on ka Facebooki leht, kus me jagame tihedalt pilte ja jutukesi enda tegemistest. Oled teretulnud meie sõbraks http://www.facebook.com/aMidaHenryTeeb