Teine loom oli meil hamster. Kuid ka hamster ei tee muud kui haiseb ja hoiab sind öösiti ärkvel, kuna ilmselgelt on parim aeg oravarattas trenni teha siis, kui kõik magama on läinud. Ei olnud harv juhus, kus ma keset ööd selle tohutu kolina peale end üles ehmatasin. Lisaks nad hammustavad. Mind vähemalt. Ema peo peal võis ta tunde silitusi nautida. Minu sõrmed tundusid talle seevastu justkui porgandid, kuhu hambaid sisse lüüa.

Siis oli meil merisiga, kes erineb hamstrist selle poolest, et ta hammustus on kolm korda valusam. Mitte mingit kasu kui sellist temast ei ole. OK, kui sul on kole tapeet, siis on merisiga kasuks, sest ta närib kõik tapeedi seinast lahti, kuhu ta ulatub. Kuid ta ei piirdunud vaid tapeediga, vaid ka elektrijuhtmed, seinaliistud, jalanõud. Kõik, mis oli põrandast kuni 20 cm kõrgusel, sai ära näritud, sest me lasime teda päris tihti puurist välja, et ta liiga vangistatult end ei tunneks.

Lisaks oli meil ka ühel hetkel kass ja ma ei tea, mis teema kassidel on, kuid ma pole veel kohanud kassi, kellele ma meeldiks. Ka vastupidi, ma pole suutnud ise luua sidet mitte ühegi kassiga. Kuses ta nii mu kingadesse, kui voodisse ja mul ei olnud midagi teha ka, sest ainus asi, mis kassil oli, oli liivakast ning kättemaksuks sinna laskmine poleks tegelikult kättemaks, sest liiva pidin ma nagunii ise vahetama. Tõenäoliselt oli see ka minu süü, sest arvatavasti mängisin ma kassiga liiga intensiivselt, nii nagu sa mängiks koeraga, aga see kass ei olnud mänguline, vaid tahtis lihtsalt omaette chillida. Tema viis mulle öelda, et ta ei viitsi minuga mängida oligi siis minu kingade ja madratsi rikkumine.

Kõik need loomad olid meil seepärast, et me tahtsime õega hirmsasti looma ja eelpool loetletud loomad võib vabalt mahutada enda igapäevaellu, ilma, et sa enda rutiini muutma peaksid. Koertega on teine lugu, sest koer tahab mitu korda päevas väljas käia ning see on tüütu kohustus.

Aegajalt hoian ma enda ema taksi, mille ta võttis siis, kui ma kodust välja kolisin. Ei tea, kas laste asenduseks, et kodu liiga tühjaks ei jääks, kuid see taks on iseloomult nagu inimene. Hästi ära hellitatud, suurte foobiatega, labiilse närvikavaga inimene. Kardab üksindust, haugub kõige ja kõigi peale, laseb erutusest põrandale, kui keegi külla tuleb, tuleb wc ukse taha ootama, kui sa sinna lähed. Ta on justkui sinu siiamikaksik, kes sinu külge kinni kasvanud on, sest ta ei jää kunagi sinust kaugemale, kui meeter.

Igal juhul selle koera hoidmine andis mulle märku, et ma vist ikka ei taha koera päris päris endale. Vähemalt mitte taksi. Ta on väga vahva, kui ema temaga külla tuleb ja ta on väga vahva, kui ema temaga ära läheb. Aga kui ma teda paar nädalat hoian ja ta kell kuus hommikul voodi jalutsis peenikest vilet laskma hakkab, et õue saada, siis ma saan aru, et parem siis juba hamster.

Kuid ma olen terve elu koera tahtnud ja kuidas ma siis nüüd sellest soovist äkki taganema hakkan? Me kolime ju järgmisel nädalal majja ning takistusi enam ei tohiks olla. Kuid ma ei ole enam kindel, kas ma ikka tahan endale koera.

Seni oli minu peamine põhjus mitte koera võtta see, et me elasime korteris ja ma teatasin Esileedile juba ammu, et kui me kunagi majja kolime, siis me võtame endale koera ja mitte koera sarnase olendi, vaid ikka korraliku suure eluka.

Me kolime järgmisel nädalal majja ja ma olen veendunud, et raseda hormoonidest üliemotsionaalne Esileedi lööks mu maha, kui ma üllatusena hundikoerakutsika koju tooks. Tema on meie peres see pessimistlikum ja kalkuleerivam pool. Kunagi koerast rääkides ta ütles, et enne me ei võta ühtegi looma, kui lapsed vanemad on ja saavad aru, et koera karvadest ei sikutata ja peale ei istuta.

Kuid ma ka tean, et ühel hetkel hakkavad nad ka koera tahtma nagu minagi. Noorsand on juba praegu koerte fänn ja kui ta kuuleb kusagil haukumist, või ta näeb kusagil koera, siis kõlab kohe tema suust „auauauauauuuuu". Kui mõni koer satub läheduses olema, läheb ta nägu naerule ja ta särab vaimustusest. Seega ma arvan, et me tõenäoliselt peame ühel hetkel koera võtma, kuid see juhtub tõenäoliselt jah siis, kui lapsed on suuremad ja ripu koera saba küljes. Ma olen vist täiskasvanuks saamas.

Henryl on ka Facbooki leht, kus tema tegemistega kursis saab olla http://www.facebook.com/aMidaHenryTeeb