Isa blogi: ma pean kiiresti kaalus alla võtma — enne, kui minu lapsed rääkima õpivad
Kuid alati ei ole olukord must-valge. Ma olen viimasel ajal olnud tahtmatult silmitsi olukorraga, kus minu lapse suu räägib valet. Võib-olla isegi mitte valet, aga see tõde tuleb tahtmatult suust välja, sest ta soovib öelda midagi muud, kuid suust tuleb välja vale sõna.
Noorsand saab pea kõigest aru, mida talle rääkida. Kõik peale "ei" on tal täiesti selge. Ta näitab ilma vaevata, kus on ta kõrvad, suu, nina ja silmad. Ok silmad ja nina ajab ta aegajalt segamini, kuid need on lähestikku ning eksimine on inimlik. Ta ülteb ka ise kõik need sõnad välja, kuid ta räägib nii, et alati pole aru saada, mida ta räägib. Näiteks kõrva kohta ütleb ta kõva
Selles mõttes on ta minusse, sest ka minu diktsioon on kohutav. Kes iganes mu intervjuusid kusagil teles on nägema sattunud, see teab, et mu jutul peaksid koguaeg subtiitrid all olema. Kuid Noorsandil pole probleem just diktsioonis, vaid viisis, kuidas ta otsustab sõnu nimetama hakata. Näiteks traktor on tal taka, veel on veää, magama on maka, lutt on tutii ja üles on alla (pehmelt hääldatuna).
Kuid on osad sõnad, mida ta välja hääldab, mis kostuvad täpselt selliselt nagu sa loodad, et nad ei kostuks. Ehk mis kõlavad justkui ropendamisena. Tihti pole need isegi originaal sõna sarnasedki mitte ja vahel läheb jupp aega, et aru saada, mida mingi sõna tähendab. Osadest ei olegi me aru saanud ja nuputame neid tänaseni.
Eile vedelesin ma võimlemismatil, mille ma meile võimlemiseks ostsin ja minu vastas oli kõhuli Noorsand, kes üritas oma mängutraktoril klaase sisse vajutada ning ratastelt rehve maha kangutada. Oma poja kiituseks pean ütlema, et mõlemad ettevõetud toimingid viis ta edukalt lõpuni. Mina lugesin enda e-raamatut ja järsku tõstsin tahvelarvutilt silmad, sest tundsin, et kellegi pilk uuristas mu kolpa.
Noorsand vaatas mulle pikalt pikalt otsa ja justkui otsis sõnu, mida öelda. Ühel hetkel läksid ta silmad suureks, sest talle meenus see sõna, mida otsis ja ütles mulle otsa vaadates "Paks". Ah? Kaks küsimust oli mu peas: kuidas ta teab, mida tähendab paks ja teiseks, kus ta seda sõna õppis? Kogu järgneva päeva tuli ta aeg-ajalt minu juurde, sikutas mind särgist või pükstest ja kutsus mind paksuks. Alles õhtul, kui ma postimajas enda pakil järel käisin, sain ma aru, et ta oli terve päev uurinud mu käest, millal me paki järele läheme, mida ma talle lubanud olin. Pakk ja paks on sarnased sõnad ning sellest keelevääratusest ma saan veel aru (ma väga loodan, et see oli ikka keelevääratus).
Kuid hoopis ebamugavam olukord oli poes. Noorsandil on kombeks, et kui ma suhtlen kellegagi, olgu see siis müüja, mõni muu teenindaja, või võõras inimene, siis Noorsandi etikett nõuab seda, et kõigiga tuleb ka hüvasti jätta ja lehvitada. Ta ei lõpeta ka lehvitamist kuni teine on vastu lehvitanud. Ka suhtleb ta tihti inimestega, kes talle tähelepanu pööravad.
Olime Lõunakeskuse Rimis ja nagu seal tavaks, on seal järjekorras sama palju inimesi, kui suletud kassasi. Ehk siis oma 10-15 inimest sabas ei ole seal kunagi üllatav. See on üks peamisi põhjuseid, miks ma püüan seda poodi vältida. Kuid alati ei õnnestu ja see oli mõni nädal tagasi, kui otsustasin Noorsandi poodi kaasa võtta. Seekord oli ta poes väga hästi kasvatatud. Ei virisenud, ei nõudnud kõike riiulitelt, vaid istus sirge seljaga kärus ja takseeris ümbruskonda. Kuna Rimis on kindlad teatud asjad, mida teistes poodides ei leia, siis ma ostsin poekorvi üpriski täis ning suundusin kassa suunas.
Kui sisenedes looklesid järjekorrad nagu oleks jõulud olnud, siis õnneks väljudes enam pikka järjekorda polnud ning minu ees oli ainult üks inimene. Minu selja taha jäi seisma keskealine naisterahvas, kes kohe Noorsandiga klapi leidis ja siis nad seal üksteisele naeratasid ja lehvitasid. Kuna minu korvis oli umbes 40 toodet ja naisterahval käes vaid paar saiakest, siis pakkusin, et ta võib maksta enne mind. Loomulikult oli naine meeldivalt üllatunud ning läks meist ette. Seistes meie ette, jäi ta kõrvuti Noorsandiga, kes nüüd naisele palju lähemal olles nii julge enam ei olnudki.
Istus seal tõsise näoga ja vaatas ainiti naist, kes nüüd tema kõrval seisis. Naine naeratas ja küsis reipal häälel, et ega noormees ei pahanda, et ta meist ette läks. Noorsand põrnitses teda hetke ja ütles piisava valjusega, et seda kuulsin mina, naine, kui ka müüja: "Mine per*e!". Naine vajus väga näost ära ja mu silmad ei oleks saanud suuremad olla. Vabandasin ja ütlesin, et Noorsand ei oska veel rääkidagi eriti ja kindlasti oli see midagi muud, mis ta ütles, kuid see lihtsalt kõlas selliselt. Naine naeratas kohmetult ja müüja tulipunane nägu, mis üritas naeru alla suruda ei teinud ka minu olemist lihtsamaks ja nii kui naine oli oma saiakestega kuulde raadiusest kadunud purskasin ma naerma. Ja noorsand naeris ka, sest ta naerab alati, kui keegi teine naerab. Tänase päevani ei tea ma, mida see tegelikult tähendas, sest ta pole seda enam uuesti mitte millegi kohta korranud.
Iga päev ütleb Noorsand uusi sõnu ja osa neist on selgemad ja teised raskemini mõistetavad. Kuid iga päev kõlavad kodus tal ka sõnad, mis kõlavad nagu ropud sõnad, kuid kuna ei mina, ega Esileedi, ega ka kaksikud ei ropenda, siis ma tean, et need nö roppused on lihtsalt ta keeleharjutused ja ta ütleb lihtsalt midagi, mis kõlab nagu roppus. Kas teil on ka oma lastega sarnaseid kogemusi? Võite seda jagada nii siin kommentaaris, kui ka meie Facebooki lehel
