Meestele on lihtne kingitusi teha. Leia mõni hea raamat. Kui keegi veel vaevab pead, et mida kinkida, siis üks viimase aja parimaid lugemisi on mul olnud Olavi Ruitlase romaan „Vee peal”. Kui Esileedi oleks selle mulle kinkinud, oleks mul olnud väga hea meel, kuid kahjuks võtsin ma selle võimaluse talt ära, sest ma muretsesin selle raamatu juba endale ise.

Esileedile on kingituse tegemine keerukam, sest ta küll väidab, et tal pole midagi vaja, aga kui ma siis vaatan teda küünlapaistel sätendavaid veekalkvel silmi, siis ma tean, et ma olen jälle samasse ämbrisse astunud, sest võtsin naise sõnu sõna-sõnalt. Ka see, kui ta ütleb mulle, et ära raiska raha, vaid osta mulle midagi praktilist, nagu mõni raamat, või kreemid sealt salongist. Ka see on vale, sest ta võib need endale ise ka osta. Talle ongi kõige keerulisem kinkida ja ta teeb tegelikult mulle terve aasta vihjeid, mida ta soovib, oleks mul olnud ainult taipu need üles kirjutada, siis ei peaks ma taas tema sõbrannadele helistama ja küsima, et mida ma kinkida võiks. Ma mäletan, et ta näitas ükskord kõrvarõngaid, aga need nägid välja nagu … kõrvarõngad ja mul ei ole tänaseks aimugi, missugused need sealt letist need ilusad olid.

Noorsandiga on mul eriline side, sest kaksikute tulles, olen ma temaga nagu sukk ja saabas. Nagu siiami kaksikud. Ma vahest hiilin kodus vaikselt teise tuppa, et sekundikski teha arvutis muud, kui vaadata „Wheels on the bus” multikat. Kuid nii, kui ta avastab, et ma olen ilma tema inspekteeriva pilguta arvutis, ronib ta mu jalge vahele, paneb oma käed minu käte peale, raputab pead ja korrutab „buss”. Ma tean, et ma lubasin endale, et minu poeg ei näe iPadi enne, kui ta 18 on ja ei puutu suhkrut näpuotsagagi, kuni ta 30 saab, aga jah, elu ei lähe alati päris nii nagu sa plaanid.

Seega oleks Noorsandile ideaalne kingitus miski, mis annaks mulle võimaluse mõneks hetkeks unustada end töösse, või muudesse toimetustesse ja tema tegeleks selle kingitusega. Kuid jäädes realistiks, ei ole see võimalik, sest misiganes ma talle ka ei kingiks, võtab see tema tähelepanu maksimaalselt tunniks ja siis ta juba ripub mu jala küljes, või nutab hüsteeriliselt ukse taga, sest ma olen häbematul kombel üksi tualetti läinud.

Ma pole ainuke, kellel vetsus privaatsuspalve peas keerleb. Vaata SIIA!

See ehk kõlab, justkui ma kurdaks, aga tegelikult ma ei kurda, sest ma naudin Noorsandi seltskonda ja mulle meeldib, et tal selline „issi” periood on. Esileedi on natuke kurb, sest muidu oli Noorsand ikka puhtalt tema beebi ja nüüd olen mina tema maailma lemmik inimene. Mis teha, ma lihtsalt olen nii lahe.

Seega, Noorsandi kink ei vaja ehk väga sügavat järelemõtlemist, sest tal on sellest ühtviisi rõõmu, olgu see trumm või kraana. Küll vanusega tulevad spetsiifilisemad soovid. Üks asi, mis ma talle siiski kinkida võiks, on kilo piparkoogitainast, sest ta võtab hea meelega piparkookide tegemisest osa, kuna selle parim osa on toored piparkoogid.

Kuid kaksikutega on eriti lihtne, sest nende jaoks on parim kink maailmas ema rind, kuiv mähe ja et keegi tegeleks nendega. Vennas on väga pretensioonikas, kui ta on ärkvel. Kui Piiga võib lihtsalt olla kellegi süles, siis Vennas tahab, et keegi ta sülle võtaks ja pidevalt mööda elamist ringi käiks. Siis ta on rahul. Igal muul juhul on ta väga õnnetu. Sain just suurepärase idee. Peaks talle robottolmuimeja ostma. Las see sõidutab teda mööda elamist ja samas koristab ka. Monteeriks sinna kuidagi Vennase otsa ja ongi kaks probleemi lahendatud.

Aga hästi, ma lähen siis mõtlema, mida ma Esileedile ja lastele kinkida võiks ja kes paljuks ei pea, siis soovitage mulle ideid minu Facebooki lehel