Isa blogi| On kindlad põhjused, miks ma kolme last poodi kaasa ei võta

See ei ole kindlasti sellepärast, et olen kade ja kuri mees, nagu mu lapsed tunduvad arvavat, sest kui ma enda ei-sõnale kindlaks jään, siis just sellised süüdistused minu suunas lendama hakkavad.

Asi on hoopis selles, et mul on välja kujunenud kindlad poed, kus käin, ning tahan hoida inimestes blogi kaudu tekkinud illusiooni, et mul on armsad ja tublid lapsed. Kui inimesed meid kogu perena poes näeksid, ohkaksid nad sügavalt ja avaldaksid meile mõtteis kaastunnet.

Kuid aegapidi õudused ununevad ning ma avastan end astumas ikka ja jälle samasse auku – mingil hetkel tekib peas seletamatu mõte, et läheks äkki kogu perega poodi. Lapsed saaksid oma rutiinist välja, näeksid, et maailmas on ka teisi inimesi, saaksid autoga sõita ning mina ostaksin kõigile ühe asja, mis nad endale leiavad. Selline mõte tuli meil Esileediga pähe alles hiljuti, kui läksime lastele spordipoodi botaseid ostma.

Kui me lõpuks 45 minutit hiljem poest välja tulime, võttis Esileedi mu käe alt kinni, toetas oma muretu peakese mu õlale ja ütles ohates: “Ei olnudki hullu. Lähme nüüd toidupoodi ka.” Esileedi oli veetnud just 45 minutit ühe koha peal istudes ja lastele ühekaupa erinevaid ketse, mida teenindaja talle ette tõi, jalga proovides. Mida Esileedi ei teadnud, oli see, et ükski laps ei istu 45 minutit oodates ühe koha peal. Mina sisustasin kogu selle aja poes lapsi taga otsides ja korrale kutsudes. Nad ei teinud mingit pahandust, kuid olid nii uudishimulikud, mis tähendas, et nad pidid kõiki asju lähedalt uurima ja mina pidin aimama, kust kohast need nüüd toodud on.

“Ära PALUN too mulle enam midagi! Ära puutu mitte midagi!” teatasin ma, kui Noorsand mulle 50ndat korda midagi vaatamiseks tõi.

“Aga kuidas ma siis kõndida saan? Ma ju puutun maad,” teatas Noorsand

“Hästi, maad võid, aga ära puutu midagi, mis on riiulitel!”

“Aga need asjad, mis ei ole riiulitel – kas ma neid võin puutuda?”

“EI! Neid ka ei või. Istu siin ja ootame, kuni emme Piigale kingi jalga proovib. Kus Vennas on?”

Vennas tuli ühes käes sall ja teises jooksujalats, et mulle näidata. Mul oli tunne, et mu pea plahvatab. “Venna, mine emme juurde kingi proovima,” teatas järsku selja taha jõudnud Piiga, kellel oli ühes käes joogipudel ja teises dressipluus, mis kusagil tee peal näppu jäid.

“Aga miks nemad võivad asju puutuda?” küsis Noorsand

“Ei nemad ka ei või! Sina ei või! Mitte keegi ei või!” olin ma ahastuses.

“Issi, vaata, see tädi puutub seal riiulis asju …” sosistas järsku mulle Noorsand. Pulss 200.

Igal juhul, kui me poest välja tulime ja Esileedi teatas, et on tarvis toidupoodi minna, ei suutnud ta mõista, miks ma nii pisikese asja peale nii närvi läksin. Ei läinud, ma juba olin. Ma ei ütle, et ma enam lastega poodi ei tule. Tulen ikka. Ma teen lihtsalt väikese pausi. Nii umbes 18 aastat. Enne koju jõudmist otsustasime ikka toidupoes ka ära käia. Suutsin Esileedile selgeks teha, et me ei saa kuidagi Selverisse minna, sest meil on kaks kätepaari ja lapsi on kolm, kes ei mahu kahte autokärusse.

Läksime imepisikesse Coopi, sest meil oli vaja ainult piima. Järsku olid kõik kolm last magusariiuli ees ja kahmasid endale kätte nii palju asju, kui keegi haarata suutis. Minu meeleheitlikud karjed, et igaüks saab ühe asja, olid kurtidele kõrvadele. Tundsin, kuidas mul tuli valida, kas saada insult või puhkeda nutma. Ma ei ütle, et ma seal nutsin. Ma ei ütle ka, et ei nutnud. Õnneks insulti ei saanud. Esileedi sekkumine aitas meid nii, et lapsed olid nõus osa saagist loovutama.

Kui me lõpuks koju jõudsime, istusin diivanile ja vaatasin umbes minut aega vaikuses teleka kinnist ekraani. Miski oli selles tundes aga valesti, sest ma ei mäleta, millal sain viimati laste ärkveloleku ajal vaikust kuulda. Läksin maja ette, kus Esileedi innuga auto tagaistmel kätega žestikuleeris. Olin kogemata lapseluku peale jätnud ja hoolimata sellest, et kõik minu peas kisendas, et ära tee seda ust lahti, see on viga, läksin ja lasin perekonna oma ellu tagasi.