Kuid seekord ei olnud arst just eriti rõõmus, sest hoolimata sellest, et kõik näitajad olid korras, noorsand oli nüüd 5 kuu ja kolme nädala vanusena 70,5 sentimeetri pikk ja 7520 grammi raske, oli perearst nördinud, et me poisile veel regulaarselt lisatoitu ei anna. Me oleme talle andnud arbuusi mekkida ja ma olen salaja talle ka maasikat imeda andnud (Esileedi ei julge talle miskipärast maasikat anda, seega smuugeldasin ma selle talle salakaubana), kuid me otsustasime, et lisatoitu hakkame me andma alles siis, kui täitub kuues elukuu.

Arstile selline idee ei meeldinud ja ütles, et siis tuleb talle juba ka lisaks teravilja putrudele liha söötma hakata, kuna rinnapiimast ei saa laps kõiki vajalikke aineid kätte. Vot see on koht, mis mulle kuidagi pärale jõuda ei taha. Kui me võtame näituseks looduse, siis looduses ei ole ju püreesid ja muud manti, mida imikutele sööta. Sa ei näe kunagi näiteks hunti, kes teeb kutsikale suvikõrvitsa-jäneseliha segu, sest kutsikas ei saa piimast vajalikke toitaineid kätte. Seni, kuni kutsikal ei ole hambaid, et oma toitu ise närida, on ta emapiima peal. See käib kõikide teiste imetajate kohta samuti. Ma usun, et emapiim on täiuslik toit ja seni, kuni ema sööb kvaliteetset toitu, on ka tema piim kvaliteetne ja toitaineid täis.

Kuid, kes olen mina, et vaielda. Ei ole mul ei arstipabereid ja ma pole elus ühtegi meditsiinialast õpikut läbi lugenud. Äkki on minu teooria vale ja tegelikult on põdravasika üks peamiseid toite õunapüree. Kust ta seda saab, on teine küsimus. Äkki on tal oma varustaja.

Igal juhul tulime koju ja tegime poisile tema esimese tahke toidu valmis. Selleks oli suvikõrvitsapüree. Lihtsalt mikserdasime aurutatud suvikõrvita nuimikseriga ära. Esileedile ei meeldinud mu idee, et see põnevamaks teha ning sinna tšillipipart ja küüslauku lisada. Ei lisanudki suvikõrvitsale midagi peale vähese rinnapiima. Sättisime ta kenasti tooli, et protseduur lihtsamalt läbida, sest me olime valmis, et see saab olema katsumus.

Esimene amps, silmad läksid suureks ja ta pressis kõik selle suust välja. Teine üritus tuli samuti välja, kuid ta silmad ei olnud enam nii ehmunud, kui esimesel korral. Kolmas lusikatäis läks suhu ja kadus. Mida rohkem me talle andsime, seda rõõmsamalt tegi ta uuesti suu lahti. Sõigi ära terve koguse, mis Esileedi talle valmistanud oli.

Täna kordasime protseduuri ja kausike oli niivõrd maitsev, et see sai tühjaks enne, kui tema isu täis sai. Oleks seal olnud rohkem, oleks ta söönud rohkem. Teemakohast lektüüri lugedes on öeldud, et esimesel kolmel korral tuleks anda vaid ühte toitu. Kuid samas teine raamat kirjutab, et võib anda lisaks ka marju. Nüüd me ei teagi, kas me lisaks sellele püreele võime talle lisaks ka marju mekkida anda, või mitte. Igal juhul sai ta sel päeval ka murelite ja vaarikate maitse suhu. Maitsesid mõlemad.

Üritasin Esileedit moosida, et naljaka video huvides võiks talle ka sidrunit maitsta anda, kuid ta ei pidanud seda nii naljakaks. Eks ta peab vist seda lihtsalt nägema. Ometi, kui me vaatasime internetis videot, kuidas lastele sidrunit söödetakse, naeris ta sama palju kui minagi. Kunagi ta peab ju kodust ära ka minema ja mind noorsandiga kahekesi jätma. Kuigi see aeg võib tulla veel ei tea kuna, sest meie auto sõideti möödunud nädalal nii katki, et juulikuus vaevalt, et me ta kätte saame. Järelikult peab see sidrunitrikk veel natuke ootama.

Henry teine blogi räägib tema pingutustest tervislikumaks saamise teel http://amidahenryteeb.eu

Aga kuidas siis beebid esimest korda sidrunit söövad, seda vaata SIIT