Isa blogi: see on täielikult normaalne mõtlemine, sest miks sa peaksid tahtma ühte lärmavat ilalõuga

Sattusin siin kokku ühe matsuga minevikust, ehk nägin ühte tuttavat, keda ma ei olnud näinud üle kümne aasta ja kuna tal ei ole ka ühtegi sotsiaalmeedia väljundit, ei olnud ta absoluutselt kursis ei minu, ega suurema osa teiste vanade tuttavate eludega. Mina isiklikult olen nii uudishimulik, et ma tahan teada, kuidas mu vanadel sõpradel ja tuttavatel läheb ja mul oleks keeruline ennast sellest võrgust distantseerida.

Saime temaga kokku poes ja selle paari minutiga, mis Noorsand oli nõus ühel kohal püsima, said põhiasjad kaetud. Kuid kõlama jäi kaks peamist asja, mis olid tema jaoks minu elu juures kõige üllatavamad.

Esiteks oli tema jaoks uskumatu see, et ma enam ei suitseta ja mitte ainult ei suitseta, vaid minu tööks on aidata ka teistel nikotiinisõltlastel sellest pahest vabaneda. See oli tema jaoks nii uskumatu, sest tema jutu järgi olin just mina see, kes teda suitsetama õpetas ja kui ta mind meenutas, meenus talle alati Henry, kel koni hambus. Nüüd olimegi olukorras, kus mina enam ei kimunud (ma tegin kunagi pea kolm pakki päevas) ja tema kogus oli kasvanud kahele pakile päevas.

Teine asi, mis teda üllatas, oli see, et mul on kolm last. Üllatav seetõttu, et talle oli meie nooruspõlves jäänud mulje, et mina olen tüüp, kes endale kunagi siduvat suhet ei soovi. Rääkimata lastest.

Selles oli tal tuline õigus, ma ei ole kunagi mõelnud, et ma soovin endale lapsi ja ma mõistan kõiki neid, kes vapralt vastu seisavad ja on veendunud, et lapsi nad ei soovi. See on täielikult normaalne mõtlemine, sest miks sa peaksid tahtma ühte lärmavat ilalõuga, kes ajab toad sekundiga sassi, laseb püksi, karjub ilma põhjuseta, kaotab sinu privaatsuse, rikub sinu pikad hommikud, kodu interjööri. Hävitab su plaanid soetada endale kahekohaline kabriolett ja pidutseda klubides hommikutundideni. Rääkimata karjäärist, millele see põngerjas aastateks kriipsu peale tõmbab ja siis ka iga mingi aja tagant töölt puuduma sunnib, sest lasteaedadel on loll komme haiged lapsed koju saata.

Täiesti mõistlik. Ka mulle ei meeldinud eriti lapsed. Esiteks ei olnud neil kunagi filtrit ja küsisid vahel valju häälega kusagil poesabas,et emme, miks see mees paks on? Tavaliselt hakkasid emad kohe lapsi korrale kutsuma, et nii ei ole ilus rääkida, mille peale ma sellele lapsele parastava salapilgu heitsin, mida ainult tema nägi. Kuid ükskord vastas ema sellele ausale küsimusele sama ausalt, et see mees on paks sellepärast, et ta kaalub liiga palju.

Need olukorrad olid mulle kinnituseks, et lapse saamine oleks kohutav otsus. Ok, sõprade lapsed olid enam vähem normaalsed ja seda peamiselt sellepärast,et mina meeldisin neile. Kuid võõrad lapsed- see pidev naer ja jonn restoranis, mürgeldamine trepikojas (kas tõesti on nii raske rahulikult käia?), pidev karjumine (justkui olekski karjumine nende normaalne hääletoon). Isegi see, kuidas lapsed koera paitavad- on see tõesti paitus, või pigem kõrvakiilude jagamine? Kas see on kallistus või kägistamine?

Kuid siin ongi kaks täesti erinevat asja - võõrad lapsed ja enda lapsed. Ma ei ole kunagi lapsi tahtnud sellepärast, et mul oli kogemusi ainult võõraste lastega ja mitte kordagi enda omadega. Olles nüüd ise kolme lapse isa, siis minu omad teevad täpselt neid samu kohutavaid asju, mis sai eelpool ülesloetletud, kuid see tunne on hoopiski teistsugune.

Kui sulle tundub, et mu laps restoranis jonnib, siis ta ei tee seda, vaid ta väljendab ennast- tal on kas igav, ebamugav, kõht tühi, või on mõni muu ärritav segaja, mis ei lase tal õhtut nautida. Kui sulle tundub, et mu laps hirnub ebaviisakalt valjult, siis ta tegelikult on rõõmus ja sul peaks häbi olema, et sind see armas naer sind häirib. Oh, kuidas ma ei sallinud laste kiljeid ja naeru, kui ma soovisin vaikuses aega veeta.

Kui ma olin külas perel, kel oli väikseid lapsi ja kes hommikul mulle äratuseks põlvedega kubemesse või kõhtu hüppasid, siis see veenas mind järjekordselt, kui hea otsuse ma tegin, et ise peret ei loonud. Kasvatamatud jõnglased, kes ei mõista privaatsuse mõistet.

Kui minu laps mind rõõmsalt hommikul kõhule hüpates äratab ja eeldades, et see ei juhtu kell pool viis hommikul, on see imeline äratus, sest mu laps on välja puhanud ja valmis uuest päevast kinni haarama. Täna õpetan ma talle, kuidas endal ise küüsi lõigata.

Kui ma vaatasin neid poes manguvaid lapsi, kes vanemaid paluvad, et need talle mõttetut träna ostaksid, siis võisin ma kahjurõõmsalt pihku itsitada, sest jumal tänatud, et mul lapsi ei ole ja ma võin endale osta, mida ma ise soovin.

Kui ma lähen nüüd poodi, siis ma olen märganud end seisma jäämas lettide ees ja mõeldes, et küll see või see, võiks Noorsandile sobida. Ma olen nõus iga viimase sendi oma laste heaoluks kulutama. Õnneks ma ei pea seda tegema, aga see ei ole koht, kus ma kokku hoiaksin. Ma ei räägi siinkohal mänguasjadest, sest neid on meil küllaga, kuna laste üliagarad vanavanemad varustavad meid nendega keeldudest hoolimata. Räägin hoopis näiteks laste turvatoolist, mille turvateste Esileedi väsimatult uuris, et osta parim ning parim tähendab enamjaolt ka kallist. Kuid iga sent, mis läheb meie laste turvalisusse või arengusse, on minu silmis hästi paigutatud. Vähemalt sellise ajupesu ohver ma olen. Aeg-ajalt tilgub mul ikka kalleid asju ostes süda verd, aga Esileedi on mind õnnestunult veennud, et need on vajalikud väljaminekud.

Kui mulle helistas mõni mu sõber, kes oli oma paari aastasest lapsest vaimustuses, siis ma kuulsin ikka aeg-ajalt pakkumist, et kas sa soovid mu pisikese tibuga rääkida? Siis ei oodanud sõber kunagi mu vastust ära, mis oleks olnud kategooriline EI! ja ulatas toru oma lapsele, kes oskas nelja sõna ja aina korrutas neid. Miks sa nii mulle teed? Mida ma sellest leelotamisest kuulan? Kas ma peaksin talle vastu ka rääkima?

Kui nüüd helistab mulle Esileedi ja küsib, kas ma soovin Noorsandiga ka rääkida, siis mis küsimus see on? Muidugi soovin. Ja mu süda heldib, kui ta üritab seal mulle midagi öelda.

Kuid üks märkus: oma paari aastasele lapsele toru andmine, et ta räägiks kellegi kolmandaga telefonis ei ole kunagi ok. Mitte üheski olukorras! MItte iia! Ja ma väga vabandan ette, kui ma ise selle reegli vastu tõenäoliselt eksin.

Seega, kõik, kes te olete veendunud, et te ei soovi kunagi lapsi, siis on teil täiesti õigus, las neid teisi lapsi kasvatavad need, kellele need meeldivad. Kuid kui te ükskord hoiate käes päris oma last, siis mõistate isegi, et see ei ole mitte kuidagi isegi sarnane neile, kes teie majas trepikojas lamenti löövad. See, sinu enda lamenti lööv tegelane, on midagi erilist.

Mis ma sellest kokkusaamisest õppisin oli see, et ma olin enne isaks saamist kohutav inimene. Õpetasin teisi suitsetama ja meelitasin neid eluaegsesse orjusesse, põlgasin lapsi ja minu lemmik seltskond olin mina ise. Isekas. Kuid hea uudis on, et ma ei ole enam kohutav ega isekas ja minu lapsed on mu elu mõõtmatult rikastanud. Samas, võõraste laste kisa ei ole ikka meeldivamaks muutunud, samal ajal kui minu laste kisa on meeldiv hääl- see tähendab, et nad on elus.

Kuid kui sa soovid, et ka me sinu päeva vahepeal ära rikume, siis tule meie Facebooki lehele, kuhu me postitame enda tegemistest pilte ja videoklippe . Oled teretulnud!