Isa blogi: täna oligi meil nädala suurim tüli
Enne kui Esileedi rasedaks jäi, teadsin ma, et olin prilllaua üles jätnud siis, kui kuulsin tualetist õrna naiselikku kiljatust. Nüüd tean ma, et prilllaud on üles ununenud, kui tualetist kostub ebainimlik kõrvulukustav möire. See on signaaliks, et ma peaksin otsima varjulisema koha, kuni olukord stabiliseerub.
Peagi saab kaks nädalat uues kodus ja mis ma muud oskan öelda, kui et oleme selle otsusega, kolida korterist majja, väga rahul. Kõik majaga kaasnev on seni olnud suurepärane, välja arvatud sipelgad. Sipelgad võiksid olemata olla. Kuid ka need väiksed elukad ei suuda varjutada seda kõike suurepärast, mis majaga kaasneb.
Kui varem me veetsime Noorsandiga päevas õues maksimaalselt kaks tundi, siis nüüd saab ta värskes õhus olla pea kogu ärkveloleku aja. Ok, kaks tundi oli ka ilmne liialdus. Korteris elades oli ta heal juhul tund aega päevas õues. Kaks tundi lihtsalt kõlab uhkemalt kui üks tund.
Nüüd, uues kodus õues käies, on tema peamiseks lemmiktegevuseks muruniiduki otsas turnimine, kui see kuurist väljas on (tegelikult turnib ta iga asja otsas, kus saab). Iga kord, kui ta niiduki otsa ronib, võib näha, kuidas Esileedi närviliseks muutub ja iga kord peab ta mult üle küsima, et kas ma olen ikka sada protsenti veendunud, et Noorsand seda kuidagi kogemata ise ei käivita. Kes iganes on muruniidukit nöörist käima tõmmanud, teab, et see läheb meelegagi paraja pingutuse peale tööle ja kogemata ei saa see kuidagi käivituda.
Täna oligi meil nädala suurim tüli Esileediga, selle üle, et ma niitsin paljajalu. Tundub, et ei ole justkui eriti suur probleem, kuid Esileedi näeb hetkel kõiki ärritavaid asju miljon korda võimendatuna ja ta reageeris sellele nii nagu ma oleks prilllaua üles jätnud.
Esileedil on probleem, et ma niidan paljajalu seepärast, et peale niitmist on mu jalad tumerohelised ja loomulikult need vähesel määral ka määrivad ja meie uus elamine on maast laeni akendega, mis sunnib Esileedit pea igapäev põrandaid pesema, kuna nii avaras ja valges ruumis ei jää ükski mustus nägemata. Paar tundi enne niitmist oli ta kõik põrandad ära pesnud ning nüüd ma seisin siin oma roheliste jalgadega käed puusas keset elutuba ja vaatasin aknast ilusat pügatud muruplatsi ning ohkasin enda kätetööd imetledes. Ainuke, mida Esileedi nägi, olid minu rokased jalad ja jalarada, mis viis minuni.
Kui Noorsand sööb keset tuba maasikat, mis pritsib ja voolab igasse ilmakaarde, siis ta on Esileedi silmis armas punapõsk ja kui mina seisan roheliste Shreki jalgadega seal samas, olen mina hoolimatu tõbras.
Samuti on uus maja andnud Noorsandile arenguks hea platvormi, sest ta saab peagi aasta ja viiekuuseks ning ta ei ole ikka veel kõndima otsustanud hakata ja vanema töö on muretsemine ning me oleme selle tööga väga ametis. Ta rullib jätkuvalt enda varbaid ja paneb jalgu valesti. Käisime ka neuroloogile teda näitamas ja kui on üks asi, mida sa arsti juures kuulda ei taha, siis see on: „Sellist asja pole mina oma pika karjääri jooksul küll veel näinud”. Nüüd teemegi paar uuringut, et välistada halbu asju ja õnneks vereproov osutus kenaks ja raskemad lihashaigused langevad välja.
Vanema töö on muretsemine ning me oleme selle tööga väga ametis. Tegelikult ma ise ei muretsekski, kuid kuna kõik ümberringi hirmsasti muretsevad, siis tundub kõigile, et kuna ma ei muretse, siis järelikult elan ma pea liiva alla peidetuna ja ei adu, et ma peaksin tegelikult hirmsasti muretsema. Ma muretseks siis, kui ma ei näeks mingit progressi, kuid ma näen ja pidevalt. Juba selle kahe nädala jooksul, mis me oleme siin uues kodus elanud, teeb Noorsand pidevaid edusamme — ta kasutab käputamist vaid edasiliikumiseks ja igal muul ajal ta seisab. Me hoiame tal kodus sandaale jalas, et korrigeerida ta jala asendit. Ning möödunud nädalavahetusel tegi ta oma elu kolm esimest sammu, kui ta külas olles nägi, et teises toas oli kass. Suure kilke saatel astus ta kolm sammu kassi poole, kui tal meelde tuli, et ta ju ei oska kõndida ning potsatas põlvedele.
Seega on minu peas kolimisega ainult positiivsed mõtted ja kogemused. Ma käin vist iga päev aiatarvikute poes ja ostan endale poolvajalikke asju kokku. Mul on kuuris juba kaks labidat, võilille juurija, murureha, käru ja voolik. Kindlasti on mulle veel igast asju tarvis, kuid ma lihtsalt ei tea seda veel, sest ma ei ole kunagi varem oma majas elanud.
Muide, uuest nädalast hakkab mu blogi ilmuma neljapäeviti. Loodan, et hoolimata sellest röögatust muutusest, tuled sa ikka tagasi.
Kuidas mul läheb blogiauhindade jagamisel? Mis on Noorsandi lemmiktoit? Kui suur on Esileedi kõht? Mis soost on kaksikud? Kui tahad sellistest põnevatest ja igavatest sündmustest osa saada, siis tule ka mu Facebooki lehele ja vajuta „Like” http://www.facebook.com/aMidaHenryTeeb
