Isa blogi: Vaatasime nukralt enda ette, kui ma teatasin vaikselt üle huulte: „Aga tema ise alustas...”
Tekk ripub trepi käsipuul, mu tekikott vedeleb põrandal, lina voodist maha tõmmatud, padjad ilma püürideta. Mis toimub? Kas Esileedi arvab tõesti, et nüüd hetk enne magama minekut oleks hea mõte hakata voodipesu vahetama. Ma mõistan tema kinnisideed puhtuse järele, aga siiski, jääme ikka inimesteks. Vahelepõikeks — ma vihkan voodipesu vahetamist. Ma ei suuda kunagi lina nii hästi madratsi ääre alla susata, ega tekikotti tekile ümber panna nii, et tekk igas nurgas oleks. „Miks sa kogu voodipesu koridori põrandale nüüd vastu ööd toonud oled” pärisin ma kulmu kortsutades. „Sest sa otsustasid pojaga voodis veesõda mängida ja jätsid märja pesu vahetamata” teatas ta käed puusas. „Ah jaa. Õigus jah” meenus mulle.
Tegelikult ei mänginud ma temaga veesõda. Tegelikult olin ma Noorsandi 40 minutit lõunaunne uinutanud, kuid olukord oli täiesti lootusetu. Iga 10 sekundi järel tuli ta istukile, teatas mulle mingi ülimalt tähtsa sõnumi, mis teda ärkvel hoidis ja läks pikali tagasi. Siis hakkas teki all kummitust mängima. Igal juhul puges ta teki alla ja siis kargas püsti ja tegi hirmsat häält. Igavus aina kasvas, aga unega oli ikka kehvad lood.
Kui ma teda uinutan, siis on tal hulk venitamistaktikaid. Üheks neist on pissil käimine. Kui ta avastab, et ta on tõepoolest uinumas, siis mis oleks veel ergutavam, kui üks jalutuskäik tualetti, imepisikese koguse sortsutamine potti, vee peale tõmbamine ja tuppa tagasi jooksmine. Üks käik ja uni taas läinud.
Teine asi, mis aitab tal uinumist venitada, on joomine. Tavaliselt küsib ta minu käest kolm korda juua, kuni ma hakkan „ei” ütlema. Kui Noorsand mult juua palus, siis ma ulatasin talle veepudeli ja ei pööranud ta kulistamisele tähelepanu, sest ta on osav jooja. Keerasin end kõhuli, haarasin padja kaissu ja ei saanud aru, kuidas keegi on maailmas suuteline lõunauinaku võimalusele ei ütlema. Tundsin, kuidas jahe padi mu sooja põse enda embusesse võttis, kui järsku mu jalad krampi läksid, selg pingesse tõmbas ja üle keha reaktsioonid toimuma hakkasid. Noorsand oli just veepudelist mu selja peale valanud. Kargasin paugust püsti ja põrnitsesin teda kurja ja hämmeldunud pilguga. „Issi on märg”, teatas ta mulle asjatundlikult. Loomulikult olen ma märg, sest sa kallasid mulle vett selga. Mis sul viga on?
Esileedi õpetab mulle iga päev, kuidas laste pahandustele reageerida ja seletab viis korda päevas, et me peaksime Gordoni perekooli minema. Igal juhul kui laps teeb pahandust, siis selle asemel, et teda sõimama hakata, tuleb tema juurde tulla ja öelda, kui kurvaks mind selline käitumine teeb. Kuid mind ei teinud ei kurvaks ega kurjaks, vaid ma olin ikka hämmingus, et mu poeg mulle midagi sellist tegi. Ta tõepoolest on minu poeg! Ta on samuti suurepärane inimeste lugeja, sest ta sai mu salakavalast naeratusest aru, et nüüd on kööga. Haarasin ta jalast ja lohistasin ta enda juurde ning järgmisel hetkel oli tal sorts vett krae vahel.
Kuulsin Esileedi hüüatust teisest toast „Henry, kas te magama ei lähegi?”. Vist mitte, sest naerust kilkav Noorsand oli minu haardest välja rabelenud ja ainult korrutas „Ei pritsi enam!”. Minu võit. Kuivatasin selja ära ja heitsin selili pikali ning sõrmitsesin oma telefoni. Järsku pillasid mu krambis sõrmed telefoni mu rinnale, sest Noorsand, kes hetk tagasi teatas, et enam ei pritsi, oli vannitoast toonud terve kannu vett ja valas selle mu bokserite peale. Ma saan aru, et ta pritsib pudelist, või et ta toob topsiga vett. Ei, ta võttis kannu, ronis kasti peale, täitis terve kannu ja kõik ainult selleks, et see jääkülm vesi mu kubemele kallata. See tähendab sõda! Haarasin ta voodisse ning valasin oma spordipudelist kogu vee ta krae vahele. See, mida me kogesime oli midagi naeru ja hämmingu vahelist, sest ma ei suutnud uskuda, et mu poeg seda mulle teeks ja tema seda, et ta isa midagi taolist korraldaks.
„Henry, kui te ei maga, siis tulge palun alla. Kaksikud ajavad mu täna hulluks!” hõikas Esileedi alumiselt korruselt. Läksime oma läbiligunenud riietega alla esimesele korrusele ja seal me trepi ees seisime 35 aastane mees läbimärgade riietega ja 3 aastane poisike, kelle pidžaama ikka veel tilkus veest. „HENRY! Sa ju tead, et me ei saa siis pahaseks saada, kui ta uuesti kaksikutele vett pähe valab, kui sa niimoodi käitud. Kuidas ta peaks aru saama, et ta ei tohi pritsida?!” teatas Esileedi pahaselt... Vaikus. Noorsand sai aru, et meil on pahandus majas. Vaatasime nukralt enda ette, kui ma teatasin vaikselt üle huulte: „Aga tema ise alustas...”. Veel vaikus ja kui järsku purskasime kõik koos naerma, sest isegi Noorsand sai aru, kui tobedalt see kõlas. Ka kaksikud lasid Esileedi juustest ja kõrvadest lahti, et tulla lähemalt uudistama, kuidas voodis nii märjaks annab saada.
Muide, me oleme aktiivsed ka sotsmeedias ja Facebookis jagame igapäevaselt oma toiminguid aadressil a mida henry teeb
