Foto: Erakogu
Minule see plaani järgi elamine väga meeldib, aga tean, et minu mehele Raunole see eriti ei meeldi, nii et saab olema põnev jälgida, mismoodi me väljakutse lõpuni vastu peame.

Minu nimi on Anett. Olen 31-aastane, abikaasa oma imelisele mehele Raunole ja 2-aastase pisipoja Ruubini ema. Võtsime vastu väljakutse elada nädalakava jälgides ja enesele rohkem tähelepanu pöörates, et olla rõõmsam ja parem lapsevanem. Eks närvi minemisi või väsimushetki on hoolimata endale tähelepanu pööramisest ikka esinenud, aga vist julgen väita, et vähem kui varem.

Kuidas meil läinud on (Anetti mõtted)?

Mulle hirmsasti meeldib planeerida ja väga lahe oli näha, kuidas planeerisime nädala kenasti ette ja suutsime algsest graafikust ka suhteliselt hästi kinni pidada. Kõik planeeritud trennid, Ruubini toomised-viimised, sotsiaalsed deidid, kahekesi või enda ajad said kenasti tehtud. Easy!

Liikumise poole pealt võin meid kindlasti kiita. Isegi ühe komandeeringu tõttu suutsin trennigraafikusse paindlikult suhtuda ja ikkagi 3 trenni nädala peale kokku saada (jess!). Lisaks käisime palju jala ja käisime tihti ka jalgsi lastehoius (Ruubin rattaga), mis tähendab mõnusat jalutuskäiku läbi pargi (proovin kompenseerida seda, et kuskile metsa me nende 10 päeva jooksul pole jõudnud. Kaugel sellest!). Trennis käimine on mõnus aeg iseendale, samamoodi nagu ka need jalutuskäigud. Üks õhtu lubasin omale isegi üksi poodides jalutamist. Üksi. Kujutate ette?!

Kui see tundub kuidagi poolik jutt, siis vaata selguse mõttes ka eelmist postitust.

Õhtuti oleme hakanud varem magama minema (ja peaaegu tõesti iga päev samal ajal) ning päris mitmel õhtul suutsime ka teleka ja telefonid kinni hoida (lennurežiimi harrastasime juba ammu). Aga see on paras väljakutse, et pidevalt ühe silmaga meile ei refreshiks.

Ööund me kindlasti iga kord 7 tundi ei saanud. Selles on veel pikk tee minna. Mõni öö see kindlasti õnnestus, aga päris mitmel korral läks see ikka totaalselt vastu taevast. Üks hommik ärkas Ruubin 5.40 ja teatas, et ta magas väga hästi (?!). Teinekord otsustas Ruubin kell 4.00 üles ärgata ja nõudis kakale ning istus potil 50 minutit (ilma naljata!). Korda mööda käisime teda tagasi tuppa keelitamas, vahepeal nokkisime, üks ühes toas, teine teises. Lõpuks lohistasin Ruubini jõuga oma voodisse tagasi, sest mingit häda tal polnud. Selle lahingu võitis Ruubin, sest me ei jaksanud enam vastu panna ja temaga vaielda ning Rauno jäi tema tuppa magama.

Ruubinile olen hakanud pöörama rohkem teadlikku segamatut tähelepanu. Proovin olla tema jaoks rohkem olemas, mängida temaga lõbusaid peituse-või poemänge ilma ühe käega koristamise või chattimise ning meie ühine segamatu aeg on kindlasti ka raamatute lugemine. Ägedad on ka need trennivabad hommikud, kus saame pikalt kodus toimetada, ühise hommikusöögi süüa ja lastehoidu jalutada, käies enne ka parte tervitamas.

Ühised dinnerid — check. Kuigi need viimased 10 päeva on olnud tavapärasest palju sotsiaalsemad, mis on natuke vähendanud ka meie ühiseid õhtusööke kodus. Eelmine nädalavahetus oli väga perekeskne. Ruubin oli väga heatujuline (erinevalt sellest nädalast), kokkasime, seejärel tegime koos piparkooke ja Ruubin sai esmakordselt katsetada ka glasuurimist.

Suhtlemine lähedastega (sõbrad, sugulased) on olnud kindlasti aktiivsem kui varasemad nädalad. Käisin vanaemaga PÖFFil, mitme erineva sõbrannaga väljas, lisaks külastasin nädalavahetusel oma vanemaid ja jõime pikalt kohvi ning rääkisime maast ja ilmast. Ja selle 10 päeva sisse mahtus ka sugulaste kaasamine Ruubini ellu ehk teda said ühel õhtul hoida tema vanavanaema ja teisel korral minu vend oma prutaga, lisaks veetis ta ühe öö minu vanemate juures.

Kahekesi aeg. Suutsime kolmel korral käia kahekesi õhtusöögil, millest üks oli veel pikk reede õhtu, millele järgnes ka üks sünnipäevapidu. Väga äge oli! Ja lisaks saime veel hommikul pikalt magada, oh my gosh…

Jalavanne pole ma teinud, muusikat õhtuti ka ei ole kuulanud ja riideid pole suutnud ka valmis panna (va trennipäevadel). Aaaga olen päris palju leidnud õhtuti ja nädalavahetusel aega, et oma raamatuid lugeda!

Kuidas me ennast tunneme peale esimest 10 päeva?

Suurim väljakutse on endiselt uni, aga viimased päevad on olnud väga paljulubavad ja mul on tunne, et oleme seda ajutist lahingut võitmas ning Ruubin on jälle magamamineku suhtes leplik ning ka ööd on jälle normaalsemad.

Ekraaniajast loobumine enne und on see, millega tuleb veel palju tegeleda, aga oleme kindlasti teinud päris suuri edasiminekuid võrreldes tavapärasega.

Ehk mängib tõesti rolli see, et olemegi saanud senisest rohkem ka iseendale tähelepanu pöörata ning leidnud aega ka kahekesi olla. Aga kohe, kui haigus, väsimus või Ruubini jonnakas “terrible two” hoogustub, hakkab “tass” jälle tühjemaks minema.

Kuidas meil läinud on (Rauno mõtted)?

Kuna Ruubin magas esmaspäeval üllatavalt kaua, siis lasin tal seda teha. Muutsin oma päevakava ringi, leppisin selle otsusega, et mitte stressi tekitada kiirustamisega. Tüüpilise “kähku-kähku” asemel saime väga lõbusalt Ruubiniga kõik hommikuse toimetused rahumeelselt tehtud. Jõudsime lastehoidu täpselt 1 minut enne hommikusööki, aga olime väga heas tujus. Sain temaga tund aega kahekesi asjatades ja jutustades veedetud. Võtsin endale eesmärgiks, et kui meil on Ruubiniga kahekesi hommik, siis ma ei näpi telefoni enne kui Ruubin on lastehoidu viidud. See paistis väga hästi meile mõlemile sobivat.

Teisipäeva õhtu läks pekki. Olin päris pikalt proovis ja õhtul oli hunnik miximist, et looga kuskile maale jõuda. Nii et suht arvutist otse magama. Tegelt mingi 30 min hoidsin ekraani vaba ja pikutasin. Aga siis ei tulnud und ja passisin kuni kl 1ni üleval… tööstress ei lasknud magada. Täis mahus une saamine on viimasel ajal pigem keeruline olnud. Üks asi on jah enda valmis seadmine, aga vahel on mingid mõtted, mis ei anna asu. Ja siis nad ründavad sind ei tea kust. Sellistel hetkedel kasutan HeadSpace app’i. Minu arust 90% kordadest aitab.

Trennide osas lubasin endale 3 head jõmmis käiku, mis annab päris head energiat. Ühtlasi üksinda jõukas asjatamine annab võimaluse ka oma mõtetega tegeleda, mis on hädavajalik. On olnud väga tihedaid perioode, kus tekib tunne, et ei teagi, mis iseendale mõtlemine tähendab. Enda number üheks sättimine vajab teinekord eraldi tähelepanu. Nüüd ma siis tegelen sellega teadlikumalt.

Sättisin ka poistega väljas käimise aega ühele õhtule. Reede õhtul käisime Anettiga kahekesi restotamas. Eriti tuus uus koht Yakitori Tallinn. Tõesti super hea toiduelamus. Sealt edasi peole ja saime järgmine hommik rahulikult pikutada. Kui juba Ruubin ka meiega liitus, siis vedelesime niisama mööda tube, trotsides esimest külma ilma.

Ruubiniga mängimise osas olen võtnud ka palju teadlikumalt aega. Kui ta on kodus, siis full tähelepanu temale. Olen saanud kümneid torne ehitada, oleme saanud erinevaid situatsioonikomöödiaid legomeestega etendada, oleme diivanipatjadega mööda põrandaid ringi seilanud, üks päev otsustasin, et Ruubin peab mind tema autoga lükkama (sest miks ainult mina mootor olema pean), ja kõik hommikud kui koos oleme, võtame mõnusalt aega, et duši all lobistada. Vana hea, kui pole telefoni, siis on tähelepanu muudel asjadel.

Kokkuvõttes graafiku paika panemine oli hea, sest siis ma teadsin arvestada sõprade, proovika, trenni, iseenda aja kindlasti plaanis hoidmisega. Muidugi tuli ette muudatusi, aga see on ainult hea. Kõige raskem on ikkagi ekraanivabu enneuinakuid planeerida. Sest raamatuid ma väga ei loe, pilli mängin proovis… Mis ma teen siis? Tundsin end väga rahulolevalt kuni pühapäeva õhtuni, sest siis hakkas mingi viirus külge… ja edasi järgmised päevad oli total kaos, sest mu seedimisel olid teised plaanid. Hakkame järgmisel nädalal otsast peale.

Foto: Erakogu
Foto: Erakogu

Foto: Erakogu

Armas Pere ja Kodu lugeja, kui oled valmis ennast lapsevanemana ja partnerina pisut turgutama, siis laadi alla nädalakava SIIT ja kirjuta meile paari nädala jooksul aadressil perejakodu@perejakodu.ee, kuidas sul nädalakava täitmine läheb. Mis on sinu jaoks väga lihtne ja mis kukalt kratsima paneb? Kirjutajate vahel loosib TAI välja kinkelevi pileteid, et lapsevanemad saaksid ka endale aega võtta.